|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
Saaremaal on saanud kümmekond inimest rästikult salvata
(2)
|
|
|
|
Saaremaal on viimase kuu jooksul kümmekond inimest saanud rästikult salvata ning pöördunud ussihammustuse ravimiseks haiglasse.
“Ainuüksi viimastel päevadel on meie poole pöördunud kolm kannatada saanut,” lausus Kuressaare haigla kirurgiakliiniku ülemarst Toomas Tartes. “Üks neist oli päris raskes seisus, kuid ei ütleks, et eluohtlikus, sest täna jooksis ta haigemajast minema. Üks kannatanu aga keeldus pärast abi saamist hospitaliseerimisest.”
Vastumürki kasutatakse viimases hädas
Kui tavaliselt fikseerib Kuressaare haigla aastas paarkümmend rästikuhammustust, siis tänavu on abi saamiseks haigla poole pöördunud juba kümmekond patsienti.
Kuigi Kuressaare haiglal on rästikumürgile vastumürk olemas, ei ole seda mitu aastat kasutatud.
“Kui haige seisund vähegi kannatab, üritame seerumit mitte kasutada,” sõnas Toomas Tartes. “Ei tea, mis tõugu need Saaremaa rästikud on, kuid rästikult hammustada saanute seerumiga ravimine võrduks sellega, kui topiks Žigulile Fordi kumme alla.”
Ülemarsti sõnul on vastumürk küll hea vahend, kuid Kuressaare haigla kasutab seda, nagu paljud teisedki Eesti haiglad, vaid viimases hädas. Seda põhjusel, et kriitilises seisus patsiendile manustamisel võib seerum põhjustada allergiat.
“Siis on juba raske öelda, kas ravime ussihammustust või allergilist reaktsiooni,” selgitas Toomas Tartes.
Poiss sai “kiviaialt” hammustada
Jaanilaupäeval sai Kaarma vallas Eiklas rästikult salvata 16-aastane Kaarma põhikooli õpilane Sander Erdel. Poiss jooksis koos sõpradega grillima, kuid komistas ja kukkus kätt ette pannes vastu kiviaeda.
“Järsku läks käsi tuimaks ja vaatasin, et käe peal on kaks hammustusejälge,” meenutas Sander Erdel roomajaga kohtumist. “Kuna me ussi kuskil ei näinud, mõtlesin algul, et närvikoht sai viga. Aga siis hakkas pea ringi käima ja enesetunne läks halvaks.”
Poisid helistasid kiirabisse, kust küsiti nõu ja seejärel sõidutati Sander paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Kuressaare haiglasse. Pärast süsti- ja tilgutikuuri taheti poiss haiglasse sisse kirjutada, kuid ta keeldus sellest.
“Käsi paiste ja siniseks ei läinud. Mingit reaktsiooni ei tekkinud ja enesetunne polnud ka enam kehv,” põhjendas Sandri ema Pille poja keeldumist. Praegu meenutab Sandrile rästikuga kohtumist vaid käe kohatine tuimus.
Kolm kirvereeglit
Toomas Tartese sõnul ei tasu siiski enesetunde järgi järelduste tegemisega kiirustada. On olnud juhtumeid, kus patsient ei kurda pärast rästiku salvamist halva enesetunde üle, kuid õhtuks on vererõhk langenud ning patsient oksendab.
“Pärast hammustust tasub meeles pidada, et haigele tuleb anda rahu, ta tuleb haigemajja tuua ja ta ei tohi viina juua,” nimetas Tartes kirvereeglid. Lisaks ei tee olukorda sugugi paremaks, vaid pigem halvemaks, kui üritada hammustuse koht noaga välja lõigata. Ka ei tasu mürki hakata välja imema, sest niimoodi appi tõtanud inimene võib seetõttu sattuda suuremasse ohtu kui salvata saanu ise.
Samuti tasub meeles pidada, et eelkooliealisi lapsi ei lastaks kivihunnikute või kiviaedade peale ronima. Just lapsed on ussihammustuse suhtes vastuvõtlikumad. Toomas Tartese ligi paarikümne aasta pikkuse praktika jooksul on üks väike laps rästikuhammustusse ka surnud.
|
|
|
 |
|
|
Oliver Rand Meie Maa 27-06-2007 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|