Teisipäev, 4. oktoober Tee avaleheks |Hakka fänniks!
saarlane.ee
  Kalender
  Kontaktid
  Dokumendid
  Lemmikviited
  Koputaja
  Kasutaja profiil
Uudised
  Saaremaa
  Hiiumaa
  Eesti
  Välismaa
  Uus meedia
  Arhiiv
Kuulutused
Foorum
Kuhu minna?
Mängud
E-kaart
Galerii
Kataloog
I-kaart
Webmail
Naljanurk
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
  E-post Parool .Uus kasutaja | Unustasin parooli
 
  | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile |  
  Suurlinnas Londonis ja päikeselises Kassaris  
 
   
Aino Kallas Kai Laitineni raamatukaanelt.
Mul on neli eestlasest last ja kogu oma kirjandusliku töö eest võin ma tänada Eestit, kirjutas Aino Kallas oma päevikusse aastal 1953. Lastega suhtles ta eesti keeles, kuid oma teosed pani kirja koduses soome keeles. Need tõlkis eesti keelde peamiselt Friedebert Tuglas.

Aino Kalda loomingut on kõige põhjalikumalt uurinud Kai Laitinen (pildil), kelle sellekohane raamat ilmus kümne aasta eest ka eesti keeles (Aino Kallas. Tallinn: Sinisukk 1997. 679 lk + pildid ja Lääne-Eesti kaart).

Kirjatöö edukus sõltub suuresti ümbritsevast keskkonnast. Mürarikas ümbrus tavaliselt loometööd ei soodusta. Kuid mõnel inimesel on loometööks vaja lihtsalt keskkonnavahetust. Seoses sellega tooksin väljavõtte 2. detsembril 1964 Paul Ariste saadetud kirjast allakirjutanule.

Telefooniti, et 6. detsembril pandavat tahvel sellele majale Elvas, kus Aino Kallas on elanud. Kutsuti mindki sinna. Aino Kallas ei saanud Tartus elades kodus tööd teha, sest kodune miljöö olevat teda häirinud kirjanduslikuks kontsentratsiooniks. Sellepärast oli ta vahetevahel Elvas hotellis! Hotellimüra vist ei seganud teda. Aino Kalda elukeskkond sõltus tema mehe töökohast, mis hiljem oli seotud Eesti Vabariigi esindamisega välisriikides, esmalt Soomes. Jaanuari lõpus 1922 jõudsid nad Helsingist Londonisse.

Esialgu kavas olnud lühema aja (kolme aasta) asemel tuli neil sinna jääda koguni tosinaks aastaks. Aino Kallas sukeldus põnevasse suurlinnaellu. Diplomaatiline staatus avas uksed paljudesse muidu suletud salongidesse. Teda peeti diplomaatilise korpuse üheks ilusaimaks naiseks. Aino Kallas kohtus Londonis nii kirjanduslike suuruste (John Galsworthy, Bernard Shaw jt) kui ka diplomaatidega. Ta osales koguni 15 klubi tegevuses, kus pandi tähele tema isiklikku sarmi, esinemiskindlust ja suurepärast inglise keelt.

Avanes tee tema teoste ingliskeelsetele tõlgetele, mida ta hakkas korraldama juba oma esimesel Londoni-aastal. Aino Kallas tegi ringreise mitmesugustesse riikidesse, jõudes isegi Kanadasse ja USAsse (1926). Seal pidas ta oma loomingut ning Eestit tutvustavaid loenguid, mille eest talle maksti ka tasu. Kokku oli tal üle saja esinemise. Aino Kallas oli ringreisidel omas elemendis, sest avalikkuse ees esinemine meeldis talle juba lapsest saadik.

Londoni ebatervislik kliima muutis aga Aino Kalda jaanuaris 1934 nädalaiks voodihaigeks. Aprillis läks ta ravile Taani, Kopenhaageni lähedal asuvasse Skodsborgi sanatooriumi, kus pidi viibima paar kuud. Sama aasta suvel pidi Oskar Kallas vanusepiiri ületamise tõttu diplomaadi ameti maha panema. Uueks elukohaks sai Kallastele kümneks aastaks Tallinn, üürikorter aadressiga Väike-Roosikrantsi 5B. Uute (Eesti-teemaliste) teoste loomiseks pidas Aino Kallas sobivaks just Eestit.

Olnud suvel 1920 Haapsalus, kirjutas ta sealt 1. juulil mehele Oskarile: Omalt poolt olen otsustanud, et kõik suved veedame Eestis. Tol suvel käis ta esimest korda Hiiumaal, ööbides Suuremõisas ja kavandades romaani Ungru-krahvist. Järgmisel suvel (1922) oli Aino Kallas kuus nädalat Haapsalus, kirjutades seal novellikogu Võõras veri. Esimesel Londoni-aasta suvel (1922) Aino Kallas Eestisse ei jõudnud, vaid veetis kolm nädalat Wighti saarel Lõuna-Inglismaa rannikul. Aprillis 1923 oli ta Ungaris ning juulis-augustis Saaremaal, mis oli talle tuttav juba sajandi algusest. Sealt käis ta uuesti talle meeldima hakanud Hiiumaal.

Reis ulatus kuni Reigini. Sel ajal tegi ta ettevalmistusi romaani Hiiu Ungur kirjutamiseks. Hiljem arenesid sellest välja nii Barbara von Tiesenhusen kui ka Reigi õpetaja. Juulis 1924 jõudis ta Haapsalu kaudu taas Hiiumaale ning veetis Reigis üle kahe nädala. Juuli lõpus (26.VII 1924) peeti Haapsalus nende tütre Laine (1902—1941) ja Jaan Poska noorema pulmad. Tütre pulmadeks valmistudes oli Aino Kallas 2. juulil kirjutanud mehele suvekoha otsimisest: Ma püüan leida meile mingi suvituskoha pärast pulmi. Tahaksin rahu inimestest, kuid mererannale.

Hilisemas mälestusteoses (Uued rännukaaslased ja möödakäijad, 1946) on Aino Kallas kirjutanud sellest täpsemalt: Paaritunnise laevasõidu ajal Haapsalust Hiiumaale sattusin rääkima ühe Kassari naisterahvaga, ja ta teadis rääkida ühest endisest tsaariaegsest rannavalvurite majakesest, kus olid varem suvesid veetnud eestlastest kunstnikud vennad Paul ja Kristjan Raud ning lauljanna Paula Brehm. Lisaks kõigele muule heale olevat seal ka väga hea keetja, päris “sakste”, härrade kokk.

Sobiva suvekoha leidmise meeleolusid iseloomustab veel järgmine lõik. Haruharva olen ma oma elus eksinud, kui olen tegutsenud esimese mulje järgi. Kui ma nägin esimest korda Kassarit poolitapoolitavalt liivavoorelt kadakaid ja torkivaid ohakaid täiskasvanud endist merepõhja, mis vanasti oli ulatunud kuni voore küljeni, tundsin just nagu jällenägemisrõõmu. Mulle tundus, nagu oleksin juba kord kaua aega tagasi näinud kõike seda unenäos — need põgenevad veed, see lühike, kulu põletatud rohi ja kadakapõõsaid näsivad lambakarjad. See polnud mingi suur, saatuslik tunne, vaid rõõmus, tervitav kojutulek.

Kassari-idüllist kirjutab Aino Kallas Virve-tütrele 16. augustil 1924 järgmiselt. Kümme aastat, Syrjä suvest saadik, ei ole niisugust eht suve, palavat, ilusat, vaikset näinud. Kolme nädala jooksul on ainult 2 päeva tormi ehk vihma olnud, ja on ikkagi juba augusti keskpaik. Isa on ka väga kosunud, ta on täiesti mõistnud rannaelu kasutada. Mina olen katsunud töid ja puhkust ühendada. Järgmise (1925) aasta suvel ostsid nad Kassaris endale Tamme maja, kus nad siis kuni 1938. aastani suvitasid. Vahele jäid vaid suved 1926 ja 1933.

Viimane ärajäämine põhjustaski Aino Kalda neljakuise haiguse talvel ja kevadel 1934. Tollases Kassaris elas umbes 500 inimest. Saarel oli Kassari mõis, mis põles maha juunis 1928, ning väike kabel. Külakesi oli kaheksa, kusjuures Kallaste suvituskoht kuulus Mäealuse küla koosseisu. Aino Kallas ei käinud Kassaris kunagi talvel või hilissügisel. See jäi talle alatiseks päikesesaareks....
 
  OTT KURS, kirjandushuviline maateadlane, kuid mitte kirjandusteadlane Hiiu Leht 02-03-2007  
 
Jaga | FacebookTwitter  |
 
 
Lisa oma kommentaar
Nimi
E-Post
 

 
 
 
  Otsing Saarlasest
Saada meile vihje sündivast uudisest:


Sinu e-post:

5+4= (summa sõnaga)

» veel
  Kas vaktsineerid end, koroonaviiruse vastu?  
  Jah.  
  Ei.  
  Võibolla.  
  Olen juba vaktsineeritud.  
  Tulemus

Soovita hääletust
 
© Deevision Webgraphics Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 1483 Veebimajutus: www.eq.ee