Pühapäev, 4. detsember Tee avaleheks |Hakka fänniks!
saarlane.ee
  Kalender
  Kontaktid
  Dokumendid
  Lemmikviited
  Koputaja
  Kasutaja profiil
Uudised
  Saaremaa
  Hiiumaa
  Eesti
  Välismaa
  Uus meedia
  Arhiiv
Kuulutused
Foorum
Kuhu minna?
Mängud
E-kaart
Galerii
Kataloog
I-kaart
Webmail
Naljanurk
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
  E-post Parool .Uus kasutaja | Unustasin parooli
 
  | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile |  
  Kuressaare mees mängib vikatimehega pimesikku  
  Kuressaares elav Karl Kütt lasi juba 15 aastat tagasi valmis raiuda oma surmaajaks 2004. aasta märkiva hauakivi, kuid püsib siiski senini elu ja tervise juures.

Kui Kuressaare külje all asuval Kudjape surnuaial ringi kõndida, võib sattuda hauakivile, millel kirjas: “Karl Kütt, Nikolai p. 1929–2004”. “Lubasin küll 2004. aastal surra, kuid elan veel. Ju mind seal kõrgemal pool siis ei taheta veel vastu võtta,” lausub Karl Kütt (77).

Saatuslik aasta viis nägemise

Ise Karl 1992. aastal valminud hauakivi juurde väga tihti ei satu, sest kuigi vikatimehe käest õnnestus tal 2004. aastal pääseda, võttis see aasta temalt nägemise.

“Arstid ütlevad, et nägemisest on säilinud ainult viis protsenti,” ütleb Karl Kütt. “Kui lumi on maas ja päike paistab, ei näe ma midagi. Kui on sombusem päev, siis ma midagi ikka näen. Näiteks teie nägu ma praegu ei näe, kuid kuju on silme ees.”

Kehv nägemine ei takista Karlil oma elamises vabalt liikumast ning kõrvalseisja ei pruugi tema nägemispuuet tähelegi panna. Kolm aastat tagasi tundis Karl end tõeliselt halvasti. Lisaks nägemise kaotusele vaevasid teda ka jalavalud. Meenutus II maailmasõja järgsest ajast, kui ta tankipolgus teenides kaaslase ettevaatamatuse tõttu tankiroomikute alla jäi.

Kolm aastat tagasi septembris 75. sünnipäeva tähistanud mees tundis, et aeg teispoolsusesse minna on küps ning ehk õnnestub seal kohata oma pikaaegset kaasat Galinat, kes oli manalateed läinud juba 1979. aastal.

“Ma olin minekuks valmis, aga läks teisiti,” sõnab Karl Kütt. Praegu ei oska ta midagi ette võtta ka hauaplaadiga, mis küll surnuaias juba paigas, aga tegelikkust ei peegelda. “Küll pojad vaatavad, kui minu aeg kätte tuleb,” viitas Karl, kellel on kaks poega.

Saatust enam ei õrrita

Kehvast nägemisest hoolimata toimetab Karl Kütt oma eramajas üksinda. Seltsiks koer Mursi, kassid Toni ja Musja ning kanakarja kantseldav kukk Faraon.

“Mursi on mul isiklik kaitsja,” iseloomustab Karl Kütt väikest agressiivset koeranähvitsat, kukk Faraon hoolitseb aga toidulaua mitmekesisuse eest. “Annan kukele käsu kätte, et ta neile antud sööki ka kanadega jagaks ja tema annab mulle pärast kanamune vastu,” viskab Karl Kütt nalja.

Seltsiks on Karlile ka raadio, millest saab kuulata Vikerraadiot ning vene raadiojaama Majak. Teleri lülitab mees sisse vaid uudiste ning murdmaasuusaülekannete ajal. “Lembitu Kuuse on minu lemmik, kui tema räägib, siis pilti polegi vaja,” teatab mees.

Karli käib tihti aitamas Kuressaares elav poeg Artjom. Teine poeg elab Tallinnas ning ehkki on isa mitmel korral pealinna enda poole kutsunud, pole sellest asja saanud.

“Ei taha kuhugi minna, jään lõpuni siia,” kinnitas mees. Saatusega ta enam mängida ei taha ja seetõttu pole plaaninud endale ka uut hauaplaati tellida. “Mis ma ikka saatust õrritan. Eks ta näitas mulle koha kätte, et inimene oma arvamuste ja mõtetega on maailmas ikka üks väike tegija.”
 
  Oliver Rand Meie Maa 06-02-2007  
 
Jaga | FacebookTwitter  |
 
 
Lisa oma kommentaar
Nimi
E-Post
 

 
 
 
  Otsing Saarlasest
Saada meile vihje sündivast uudisest:


Sinu e-post:

5+4= (summa sõnaga)

» veel
  Kas vaktsineerid end, koroonaviiruse vastu?  
  Jah.  
  Ei.  
  Võibolla.  
  Olen juba vaktsineeritud.  
  Tulemus

Soovita hääletust
 
© Deevision Webgraphics Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 3900 Veebimajutus: www.eq.ee