www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=6947&kat=1
Kaarma kirikut restaureeritakse uudsel moel

“Kui Kaarma kiriku pikihoone idapoolsete võlvikute alt tellingud maha võetakse, võivad kiriku seinad ja võlvid tekitada vaatajates suurt hämmingut,” ütles Saaremaad külastanud Muinsuskaitseinspektsiooni peadirektor Anneli Randla.

Kiriku seinte alumine osa jätab esmapilgul mulje, et töömees pole viitsinud oma töid ära lõpetada, kõrgemal torkavad silma üksikud krohvi seest välja joonistuvad fragmendid, krohv ise tundub aga kahtlaselt kollakas ja laiguline.

Randla sõnul on tegemist uudse lähenemisega vanadele ehitistele. “Ennekõike on see konserveeriv lähenemine, st sekkuda nii vähe kui võimalik ja säilitada seda vana, mis siin olemas on,” täpsustas Randla.

Kunstiajaloolane Juhan Kilumets kinnitas Randla sõnu: “Meie eesmärk on puhastada seinad ja kus vähegi võimalik, säilitada vana krohv ning tuua välja seinamaalingute säilinud fragmendid. Euroopas on viimased 10-15 aastat olnud selline konserveerimismeetodika valdav. Nii näeb kirikusse tulija ajalugu ja ajaloo ilu, teistlaadset esteetikat, mitte seda harjumuspärast kandilist ja ühtlaselt tuimaks värvitud pinda.”

Kilumets tõi võrdluseks altariruumi, kus märksõnaks oli totaalne ülevärvimine.
Sootuks teisiti põhjendas Kilumets seda, miks seinte alumised osad näevad välja justkui alasti.

“Seinte allosa on täiesti eraldi tsoon, kus mitte laiskusest ja lollusest ei ole midagi tegemata jäänud, vaid objektiivsetel põhjustel – niiskuse tõttu. Kõigepealt on vaja lahendada kiriku sise- ja väliskliima küsimus. Pole mõtet raisata raha seinte krohvimisele, sest tulemus on varem ülekrohvitud seinte peal näha. Niiskus liigub mööda seina ja koos niiskusega liiguvad soolad, mis aeg-ajalt kristalliseeruvad seintele vatina ning lõhuvad siis värvi ja krohvi,” põhjendas Kilumets.

“Kui leitakse võimalusi ja vahendeid, kuidas kiriku kliimat parandada, siis krohvitakse seinad üle,” lisas Randla.
“Metoodiliselt on siin kõik väga põhjalikult läbi mõeldud ja võib öelda, et Kaarma kirikus tehtu on Saaremaal kõige rohkem läbi mõeldud objekt konserveerimismetoodika osas,” andis peadirektor tööle kõrge hinnangu.

Juhan Kilumets arvas, et teda takistab rahulolu väljendamast väike hirm laiade masside ees.

“Ise me naudime seda tööd, aga me peame suutma seda tulemust ka publikule ära põhjendada. Enamike külastajate iluideaal on kergesti prognoositav – et oleksid ilusad, valged, puhtad ja sirged seinad ning kui tellingud maha tulevad, võivad nad kergesti küsida – mis te siin teinud olete?” ei loo Kilumets oma tööst illusioone.

Kaarma kirikuõpetaja Hannes Nelis leidis, et talle isiklikult uudne lähenemine meeldib, aga kindlasti tuleb tal koguduse liikmetele paljugi lahti seletada.

“Miks ei võiks kiriku seinte vaatamine tekitada inimestes erinevaid fantaasiaid ja arvamusi. Näiteks need krohvil paljastuvad mustad joonistused – kas on neil mingi seos Rootsi kombestikuga, kus kuninga surma puhul värviti majade välisseinad ja kiriku siseseinad mustaks? Praegune konserveerimistehnika toob ajaloo meie silme ette, mitte ei kata seda kinni ega hävita,” arvas Nelis.

Uued suunad restaureerimises ei hõlma mitte ainult Kaarma kirikut, osaliselt on seda rakendatud ka Pöide kirikus. Vaidlused käivad Kuressaare linnuse bastionaalse vööndi üle.

“On olemas mingid joonised 1830. aastast, aga kui me nüüd nende järgi hakkaksime ehitama, ei peetaks seda enam kuskil õigeks. Selge on see, et vallikraave sellisesse seisu jätta ei tohi, aga millises ulatuses säilitada vana, millises ulatuses uuesti üles ehitada, selles osas on lõplik metoodika veel välja töötamata,” selgitas Randla.

“Kuressaare linnust tuleb vaadata hoopis teises kontekstis kui Kaarma kirikut.

Kuressaares ei ole märksõnaks ajaloolisus vaid ilus pilt. Kuressaare on nukulinnus ja need asjad, mida nüüd juurde tehakse peavad haakuma selle ilusa pildiga, ilusa maastikuga. Kuressaare linnuse puhul on väga raske sellest 60-70 aastate kontekstist ja arusaamadest välja tulla,” täpsustas Kilumets.

HELI SALONG Meie Maa 31-10-2001