www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=6634&kat=1Õigemini mitte lihtsalt, vaid järjekordne sigadus lihtinimese arvel. See, mille Heiki Kranich, Keskkonnaministeerium ja Reformierakond maa maksustamise uue korraga kavatsevad kokku keerata.
Jätkem kõrvale üldpoliitilised ja sotsiaalsed aspektid, millest Raimu Aardam ja teised juba piisavalt ja argumenteeritult kirjutanud on. Võtkem puhtinimlik aspekt.
Näiteks meie Pädaste küla. Juba puhtajalooliselt on kogu see tsoneerimine ja selle alusel maksustamine üks suur jama ja ebaõiglus. Praegune küla tekkis praktiliselt 20-ndate aastate keskel pärast mõisa maade jagamist asunikele. Maad olid vähe, tahtjaid palju, igaühele jagus üsna vähe. Enam-vähem kõik majapidamised said maad ühtekokku alla 10 hektari.
Seejuures oli maa kahes või kolmes eraldi tükis: põllumaa, karjamaa, heinamaa. Harva, kui kaks esimest kokku langesid. Mõõdeti need tükid välja maa väärtusest lähtuvalt – nii nagu neid tookord hinnati. Füüsiliselt said tükid erisuurused, aga rahalises väärtuses püüti anda kõigile võrdselt. Kellel oli kehvem maatükk, see sai maad vastavalt rohkem.
Siit juba suur ebaõiglus. Vähemväärtusliku suurema tüki omanik peab uue korra järgi hakkama oma kehva maa eest maksma täie rauaga: mereäärne tsoon, punase joone taga, joonlauaga kusagil kabinetis krundi piiri järgi paika pandud ja kogu lugu. Ei ole midagi, et see on sul poolenisti üleujutatav mereäärne paepealne, mis isegi korralikku kadakat ei kasvata või soine lodu, mis vihmasema suvega, nagu tänavune, vee alt väljagi ei saa – hektarid on sul käes, üliväärtuslikud 120 000-lised, ole aga rahul ja maksa.
Edasi. Jagati neid maid loosiga, juhtus, et said mere äärde, aga naabrimees 50 meetrit eemal rannariba ei saanud. Nüüd on see naabrimees õnnega koos – tema samasuguse maa hektar ainult 9000 krooni väärt. Annab ka muidugi maksta, ent ikkagi üle kümne korra vähem. Aga milles see mereäärne süüdi on?
Hästi, see mereäärne võib ju protestida. Oma üleujutatud rannariba, soise lodu ja muu pärast. Hea mees see Lümanda volinik Laesson, et möödunudreedeses lehes õpetust jagab, kuidas asi käia võiks.
Aga võtame reaalse olukorra. Kujutame ette 70-80-aastaseid algharidusega pensionäre, kellest enamikul ei käi isegi Meie Maa, teistest lehtedest rääkimata. Heal juhul nägi ta vaid naeratavat minister Kranichit televiisoris seletamas, kui hea, õiglane, vajalik jne see uus kord on.
Kui ta siis kuulebki kusagilt midagi üle mõistuse käiva maamaksu ja protestimise võimaluse kohta, pole sellest mingit kasu. Kust peab tema teadma, mis asjad on need maaviljakusetsooni viljakus, tema oma maa tegelik viljakus ja kust tulevad need hindepunktid, millega kõike mõõta? Või kust võtab ta need “Maa hindamise seaduse” ja valitsuse sellekohased määrused?
Siit ilmneb veel üks sigadus: kogu asjaajamine on nii seatud, et tavakodanik ei saagi enda kaitseks praktiliselt midagi ette võtta. Mis siin algharidusega pensionärist rääkida, peab olema kinnisvara- ja maaõiguse spetsialist, et selles kõiges orienteeruda ja Laessoni refereeritud nõudmistele vastav protestikiri valmis saada. Ja kõige tipuks see mõnenädalane tähtaeg. Tahad hiljem oma õigust nõuda, maksa jälle tuhandeid!
Saare maakonnas lisandub üldisetele probleemidele korruptiivne asjaolu, et skeemi tegi ja kaardistas maaomanik ja kinnisvaraärimees Juhan Soekõrv, kelle puhul tegemist selgelt huvide konfliktiga. Ainuüksi see asjaolu oleks piisavaks põhjuseks, et tehtu tühiseks tunnistada ja otsast alustada.
Muide, see on ka ilmekas näide, kelle huvides kogu see Kranichi afäär on ette võetud – kinnisvaraärikate tellimustöö.
Ja lõpptulemus on, et kogu sellest tulenev sopp langeb kohalike omavalitsuste kaela. Ühelt poolt sellega, millele vihjab Raimu Aardam oma artiklis möödunud reedel. Teiselt poolt sellega, et ajab omavalitsuse kohalike elanikega tülli. Sest õige märul läheb lahti alles siis, kui inimesed tuleval aastal maamaksu teatised kätte saavad.
Aga siis kehitavad troikamehed Toompeal õlgu ja ütlevad: Kus te õigel ajal olite! Ja kohalik omavalitsus peab Toompeal keedetud supi ära helpima.
Lõpetaksin Eesti Vabariigi põhiseaduse 11. paragrahviga: “Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.”
HEINO KÄÄN Meie Maa 11-10-2001