www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=3893&kat=5Poriloikudelt Kuri koolimaja õuel peegeldus kevadine päike. Pehme pinnas vormus üle pikema aja kümnete lapsejalgade all. Maili Eller, Hellamaa raamatukogu juhataja pakkus kõigile külalistele küpsist ja teed, enne kui seati sammud pisut tee poole, lina varjus asuva kivi poole.
Oli teisipäev, 13. märtsi keskpäev. Pühalepa vallavanem Anton Kaljula võttis pidulikult kattelina kivilt, mis on pühendatud Hiiumaa päritolu luuletajale ja kirjanikule Julius Orole tema 100. sünniaastapäeva möödumise mälestuseks (16. märts). Anton Kaljula soovis, et iga järgneva aasta 16. märtsil ehiksid seda kivi elavad lilled. Mälestuskivi kavandas kunstnik Ott Lambing.
Koolimaja merepoolses klassis kõlasid Julius Oro luuletused ja tema sõnadele tehtud laulud Suuremõisa ja Palade õpilaste esituses. Kuulaja sai targemaks, kui paljud rahvaluuleks peetud sõnad on tegelikult loonud Julius Oro, kelle sünnikoht jääb Kuri koolimajast umbes pooleteise kilomeetri kaugusele. “Eideratas”, “Hanepojad”, “Kaera-Jaan”, “Aisakell”… Kes meist neid ei teaks ega armastaks neid laule, aga nüüd võime kindlad olla, kellelt need sõnad pärinevad. Laste etteasted olid selgeks õpetanud Helju Pets ja Külli Kreegi. Kirjaniku lapselaps Kaarin Subbi tänas kohaletulnuid ja oli vaimustatud laste armsast esinemisest, nagu ülejäänudki publik.
Paar meenutushetke Julius Oro (kodanikunimega Oengo, 1936 aastast Õngo) elust kõneles ajakirjanik Endel Saar. Läbi tema jutu kangastus kuulajale pilt, kuidas väike Julius koos vanaisa Mihkliga Kuri rannaääres jalutas ja vanaisa meremehelugusid kuulas. Kuueaastasena pidi Julius minema Haapsallu oma vanemate juurde elama, kuna vanaisa suri. Julius Oro abikaasa mälestus Juliuse oletatavalt viimastest elupäevadest maalis märksa süngema pildi. 23. augustil 1941 peksti naabriperes reht. Õhtul istusid rehepeksjad õllekapa taga koos, kui järsku tulid sisse kaks Punaarmee ohvitseri. Julius oskas vene keelt ja öelnud nendele, kuidas nad julgesid sinna tulla, kui sakslased juba ligidal. Järgmisel ööl kuulsid Juliuse lähedased maja ümber praksumist: tuldi vahistama Juliust. Järgmisel päeval saatis Julius koju sõnumi, et abikaasa tooks talle kampsuni, sokid ja suitsupaki. Koos tütrega mindi neid viima, saadi isaga kokku ja anti asjad üle. Isa pandi veoauto peale, mis sõitis Paldiski poole.
Abikaasa Melanie jaoks on Juliuse kadumisel kolm versiooni: kas lõppes elu kodukoha lähedal Vasalemmas liivaaukude taga, kus inimesi ikka maha lasti, kas jäi ta koos teiste kannatajatega Paldiskis ühte vagunisse, mis 24. augusti õhtul merre lükati ja kust sügise läbi inimeste laipu välja tuli või küüditati Julius Venemaale. Viimane versioon andis abikaasale kogu elu lootust. Mees jäi aga tulemata…
“Mul ei ole kohta, kuhu talle lilli viia,” olevat Juliuse abikaasa öelnud.
Ka hiidlastel ei ole seni seda kohta olnud. Nüüd ometi on.
Hellamaa Raamatukogu juhataja, ürituse peakorraldaja Maili Eller rääkis, kui raske on tegelikult Julius Oro loomingust ülevaadet saada. Ometi me teame tema luuletusi lauludena juba varasest lapsepõlvest. Maili näitas Julius Oro toimetatud ajakirja “Laste Rõõm” üht laenatud eksemplari ja rääkis, kuidas selles ajakirjas oli üks hundipapa: kui laps luuletuse saatis, siis hundipapa vaatas, kas aitab avaldada, ja kui ei aidanud, siis sõi hundipapa selle ära.
Helgi Põllo Hiiumaa muuseumist kutsus kõiki Pikas Majas avatavatele näitustele, mis kõik Julius Oro suguvõsaga seotud.
Lõpuks luges Palade õpetaja Aare Ristmägi Julius Oro luulekogust “Tahkuna” (1926) ette näite täiskasvanutele kirjutatud luuletustest, mis kõik kujutavad hiidlast karmi ja tõsise tööinimesena: “Ega hiidlane ole üksnes inimene, kes kogu aeg ühe suupoolega nalja viskab,” ütles Ristmägi.
Kokkutulnud oleksid sel päeval justkui kohtunud Julius Oro vaimuga. Seda arvestas ka taevataat. Päike rõõmustas südant ja linnud vidistasid nagu jaksasid. Tuul oli otsustavalt mitmepäevase udu minema pühkinud.
Maili Eller ütles, et tema sai kõige suurema elamuse juba hommikul. Kivi nimelt vajus ümber ja nii said appi kutsutud külamehedki teada, kes nende külas on sündinud ja elanud.
Anu Pallas Hiiu Leht 15-03-2001