www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=3635&kat=5
Milline võiks olla Hiiumaa sümbolpuu?

Läinud aastal valis Läänemaa oma sümboleid. Just sellele kandile kõige iseloomulikumaid, mis väärisid esiletõstmist. See mujalt Euroopast pärit tava tasuks järgimist teisteski maakondades. Miks mitte korraldada Hiiumaalgi rahvahulki haarav küsitlus, et välja selgitada oma puu, loom, kala, kivim jne.?

Sellekohaseks ärgituseks väike mõtisklus näiteks sümbolpuu teemal. Läänlased valisid tamme. Aga meil? Ühestküljest peaks sümbol olema midagi erilist, antud paigale omast. Samas ei tohiks tegu ka millegi väga haruldasega olla, mida üldsus hästi ei tunne.

Kuidas sobiks pooppuu? Eriline on ta igatahes. Sest niisugust pihlakat peale Läänemere ümbruse mujal ei kasva. Kahjuks tuleb välja, et tavainimene Hiiumaal pooppuust suuremat midagi ei tea. Ehkki pooppuu on siin-seal kaunikesti sage, ei kohta teda koduõue istutatuna peaaegu üldse. Kui siis vaid Sõru kandis. Tundub, et pooppuu on rohkem Saaremaa külade ilmestaja ja saarlastele hingelähedasem.

Aga meil on olemas ka jugapuu. Jällegi äärmiselt ilus ja midagi sellist, mis Hiiumaad võiks esindada. Kuid siingi on oma “aga”. Jugapuu, mis paiguti saare läänepoolsetes metsades tänini elujõulisena säilinud, puudub idaosas täiesti. Rangelt võttes tasuks teda vaid kõplastele soovitada, kel selle kauni okaspuuga omad sidemed olemas. Saatsid ju Kõpu elanikud veel mõned aastakümned tagasi lahkunuid viimsele teekonnale jugapuupärgadega. Ent samas: Hiiumaa sai alguse just Kõpust, mis esimesena üle merepinna kerkis ja kust pärinevad vanimad muistised. Niivõtta sobiks konteksti siis äkki ka jugapuu? Too kõigest hoolimata praeguseni püsima jäänud relikt.

Mismoodi oleks lood kasega? Olgugi neid liigiliselt kaks - aru- ja sookask -, ühed kased justkui mõlemad. Valgekooreline kask on üks esimesi kevadekuulutajaid. Kask annab värskendavat mahla enne kui sinililleõied metsaalused vallutavad, lõhnavaid kaski tuuakse tuppa suvistepühadeks. Kask peab vastu nii soises nõos, liivikul kui loopealsel. Aga see pole ainult Hiiumaal nii... Kaske jagub üle Eesti ühtviisi ohtralt. Hiiumaal tundub ta olevat möödapääsmatu vaid Sarvel.

Vast kadakas on midagi ehtsaarelikku? Teda ei leidu sugugi kõikjal nii palju kui siin. Kadakas on visa. Kadakas ei hooli ei tormituultest ei kivise pinna kuivusest. Olgu suvine lõõsk või paukuv pakane, ikka niisama haljendav. Vahel juhtub sedagi, et rässakas maadjas kadakas sirgub kaunikujuliseks puuks. Kui talle ainult aega ja võimalust antakse.

Hiiumaa puhul ei saa mööda vaadata ka sanglepast, sellest saare õigest lepast. Too pisem ja tähelepandamatum hall lepp kujutab endast juu vaat et haruldust. Tammevaesel Hiiumaal loob just sanglepp tükati uhkeid lopsakaid salusid. Välimuse poolest ei jää vana sanglepp tammest millegi poolest maha: suured läikivad lehed, jäme korbaline tüvi ja laiuvad oksad. Ning olgugi tüübilt rohkem lodude asukas, peab ta vastu isegi luiteliival. Eks ole kõrbelise Luidja muutuminegi varjupakkuvaks metsasaluks selle tõestuseks. Omamoodi tänapäevane legend.

Ka Pühalepa nimi kõneleb enda eest. Ehk peeti vanal hiiesaarel tamme kõrval võrdselt lugu ka sanglepast?

Rääkimata Kärdla linnast, mille vapil kajaka ja rooliratta asemel hoopis mõttekam oleks sanglepp.

Siintoodud ridadega ei saanud Hiiumaal esinevate puuliikide loetelu muidugi kaugeltki ammendatud. On ju veel mänd, kuusk, saar, toomingas, pärn, vaher, haab... Neist igaüks võib kellegi jaoks olla just too hingelähedaseim. Aga milline ilmestab Hiiumaad ja inimese suhteid selle loodusega kõige paremini?

Tapio Vares Hiiu Leht 27-02-2001