www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=30695&kat=5
Mälestuskilde Kärdla haiglast

Pärast Tartu meditsiinikooli lõpetamist suunati mind tööle Hiiumaale, kuhu saabusin 1950. a augusti keskel, meenutab 40 aastat haiglas röntgenoloogina töötanud Karl Külm.

Tollal asus tervishoiuosakond praeguses Hiiumaa muuseumi Pikas Majas ja selle juhatajaks oli Marta Zahharova. Ta suunas mind tööle sanitaar-epidemioloogiajaama, mis asus väikesevõitu majas Vabrikuväljakul. (Rahvasuus sanepidjaamaks kutsutud asutus paiknes praeguse keskus Tuuru kohal, ambulatoorium selle kõrval, praeguse lasteaiamaja naabruses. Autori täiendus). Samas töötas ka spordi- ja komsomolikomitee. Praegu seda maja enam ei ole.

Tollal kõiki töötajaid eluruumidega ei kindlustatud ja nii tuli mul mitu kuud ööbida haigla pööningul, ruumis, kus päeval töötasid raamatupidajad.

Haigla ainukese arstina oli kirurgiametis Ivan Zahharov ja mulle tundus, et rahvas suhtus temasse lugupidavalt. Saarel tookord rohkem arste vist ei olnudki.

Kärdlas olid sel ajal elektrikatkestused sagedased. Tihti elektripirnid ainult hõõgusid punaselt ja elektrit igasse majja ei jätkunudki. Mulle räägiti, et seetõttu tuli sanitaridel pihku küünla või õlilambikese all hoides valgustada operatsioonikohta.

Kanamunakoori ei visatud ära, vaid neid kuumutati haigla köögi praeahjus, misjärel sanitarid need uhmris pulbriks tegid. Seda pulbrit pidid luumurruga haiged ühe supilusika kaupa kolm korda päevas sisse võtma.

Kuna vangla oli haigla lähedal (Haigla asus Uuel tänaval, hiljem oli seal ambulatoorium. Haigla kõrval asus nakkushaigla ja järgmise maja külge ehitatud putka oligi vangla. Autori täiendus), võis haigla köögis millegipärast sageli miilitsaid näha. Nende kohalolek tekitas naistes küllaltki suurt elevust. Alles aastaid hiljem räägiti mulle, et kui ühed miilitsatega mehkeldasid, said teised samal ajal vangidele süüa anda.

Oma üllatuseks kohtasin haiglas väga tuttavat toimekat naisterahvast. Kui mina andsin 1947. a kooli sisseastumiseksameid, oli seal ka arvukas grupp õdede vormis naisi riigieksameid andmas. Millegipärast näis üks sellest grupist hiljem väga tuttav ja see oli operatsiooniõde, hiljuti manalateele läinud Erna Kuusiku.

Haigla pesumaja asus üle tänava väikeses puumajas. Pesupesijannaks oli Mägimaa Šura, kelle täpse eesnimega võin eksida. Tihti istus ta musta pesu hunnikul ja imetas oma last. Pesu pesti käsitsi, ainult seebiga, aga ometi oli see alati säravvalge. Pesu pesemiseks vedas puuvaadiga vett hobusemees Oskar Aaslepp.

Hiljem, kui arste juurde tuli, loodi juurde Ninametsa, Selja ja Emmaste maahaiglad. Viimases käies nägin, et algul lebasid haiged põrandal, põhud külje all, voodid saadi alles hiljem.

Minul endal tuli muude tegemiste kõrval võtta ka Kärdla kaevudest ja allikatest analüüsideks veeproove. Eriti sageli aga Posti ja Sadama tänava ümbruse kaevudest, kus tollal oli täiesti lage maa. Ega avalikult sellest ei räägitud, kuna vene aja ettevõtmised olid salastatud, aga kuidagi imbus välja, et otsiti kohta uuele haiglale.

1951. a mais mobiliseeriti mind mereväkke. Peale kolmeaastast teenistust anti mulle kuu aega puhkust ja sel ajal põikasin ka Kärdlasse. Üllatuseks oli uus haigla mäe otsas juba katuse all ja ehitus käis. Ehitati see praegusele asukohale ja mitte Sadama tänava piirkonda, seepärast, et kardeti merevee imbumist haigla puurkaevu.

Kui tulin 1954. a sügisel pärast demobiliseerimist Kärdlasse tagasi, jätkus ehitustöö haigla juures. Muutused olid suured. Kui 1950. a oli Hiiu tänav olnud majadest lage, siis nüüd oli neid sinna kerkinud nagu nõiaväel. Rajati maa-alused küttetrassid, mille kanaleid kaevati käsitsi kangide ja labidatega. Lisaks Kärdla “vabatahtlikele” käisid neid kaevamas ka tankipolgu sõdurid.

Puurkaev oli 105 meetrit sügav, maa-aluse pumbajaamaga. Kuigi see asus nö mäe peal, uppus see siiski aastaid hiljem ja nii tuli maa peale rajada uus pumbajaam. Haigla rajati Kärdlasse võimalikule sõjaolukorrale mõeldes.

Kuna linnal ei olnud kanalisatsioonivõrku, ehitati haigla jaoks reovete puhastamiseks settekaev, bioväljak, kloraator ja seejärel suunati vesi Nuutri jõkke. Nüüd neid seadmeid enam ei kasutata.

Katlamaja ehituse lõppjärgus avastati, et Hiiumaal leidub turvast. Nii otsustati katlamaja teha turbaküttele ja ehitati vastav korstengi. Kuna saarel keegi turvast ei tootnud, köeti esialgu puude ja Poola kivisöega ning katlakütjad nägid kurja vaeva – tõmmet ei olnud.

Nagu tolleaegsete objektide puhul tavaline, ei olnud haigla veel päris valmis, kui see otsustati 1958. a augustis tööks vastu võtta. Olin ka ise haiglahoonete vastuvõtukomisjonis ja teadsin, millises olukorras vastvalminud haigla tegelikult oli.

Hoone sundventilatsiooniks oli ette nähtud kuus elektrimootorit. Paika sai pandud neli, vastuvõtuajaks oli neist alles vaid kaks.

Vastuvõtmisel selgus, et ette oli nähtud ka varjend, mis pidi asuma esiku all, kuid see oli valmis ehitamata. Ehitamata oli ka eraldi juurviljahoidla. Pikka aega ei lubatud juurviljahoidlat varjendisse teha. Hiljem see sinna siiski tehti, aga juurviljadele see hästi küll ei mõjunud.

Valmis olid pesumaja, garaaž, surnukuur.

Kuna dr Türi hakkas Käinas meremudaga ravima, muudeti ka Kärdlas surnukuur mudaravilaks ja osa garaažist tehti surnukuuriks. Naljaga pooleks öeldes olid siis palatite aknad kas surnukuuri või surnuaia poole.

Tolle aja nõuete kohaselt pidi haiglal olema tingimata punanurk, kuid ette polnud nähtud füsioteraapiakabinetti ja röntgen oli pigistatud kitsasse ruumi.

Ka arstidele polnud ette nähtud oma ruumi ja probleeme oli riidehoiuga.

Mõned aastad hiljem muudeti punanurk rahvakeeli abordipalatiks, röntgeniruume laiendati mitu korda ja füsioteraapia sai oma ruumi.

Juhtus aga nii, et tekkis düsenteeriapuhang ning nakkushaigla puudumisel tuli haiged isoleerida siseosakonda. Tekkis vajadus nakkushaigla järele ning vabariikliku sanepidjaama epidemioloog käis Hiiumaal, et vähendada aruannetes nakkuste arvu, kuna “Moskva olla alati öelnud, et eestlased on mustad”.

Kui aga Hiiumaalt sõjaväeosad välja kolisid, lakkasid ka nakkushaiguste puhangud ning “kasimata hiidlastel” polnudki enam nakkushaiglat vaja.

Kui 1950. a oli Kärdlas ainult kaks arsti, siis 1955. a paiku oli pilt teine, siin tegutsesid arstidena slaavi päritolu ohvitseride naised. Räägiti vene keeles, hiidlase oma mureks oli, kas saadi räägitust aru või mitte. Mäletan, et üht neist hüüti ikka doktor Šelonkinaks. Kui aga tema mees Hiiumaalt Leningradi üle viidi, sai ta sealses haiglas vaid õena töötada, kuigi püüdis sealgi doktor olla. Tollal õdesid ülikoolis ei koolitatud, ainult arste.

Kuna tol ajal oli automaatika alles arengujärgus ja elektrikatkestused sagedased, juhtus ka, et elektrimootorid põlesid läbi. Uusi mootoreid saada oli aga küllaltki problemaatiline.

Nii nagu elu Hiiumaalgi areneb, areneb see ka haiglas vastavalt vajadusele. Maahaiglad Hiiumaal on möödanik ning Kärdla haigla saab vajadusel haigete transpordiks kasutada isegi helikopterit. Haigete viimiseks teisele korrusele on olemas lift. Voolu katkemise korral on olemas oma generaator. Haigla kütmine on täielikult tsentraliseeritud. Haigla arstide-õdede-sanitaride nö meeskonnatöö on tänapäevaste võimaluste tasemel.

Nagu alati, tuleb ka tänapäeval ette probleeme, aga nende selgitamine ei ole antud artiklis vajalik.

Mina ise teenindasin Hiiumaa haigla röntgenis patsiente 40 aastat ja lõpetasin töö kümme aastat tagasi. Olen ka ise samast haiglast korduvalt abi saanud oma logisevale tervisele.

KARL KÜLM, õppinud ravivelsker, ämmaemand, laborant ja röntgenoloog Hiiu Leht 24-08-2007