www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=30599&kat=5
Klaaside tagastamise päev

Mind ajendas seda lugu kirjutama hiljuti Eesti ajakirjandusest läbilipsanud uudisejupp Hiiumaal varastatud prillitoosi kohta. Kuidagi kummaline oli muude uudiste seas näha justkui tühisena tunduvat pealkirja “Hiiumaal varastati prillitoos”.

Loomulikult oli inimene, kes selle uudise avalikkuse ette viis, soovinud natuke heatahtlikult hiidlasi tögada, kuid samas ka tõestada, et Eestis leidub veel kohti, kus ei pea uksi lukustama ega akendele luuke ette panema. Ja tõesti – Hiiumaal ei sulge paljud uksi ning ei karda ka muidu oma vara pärast.

Mina olen olnud Hiiumaaga seotud üheksa aastat ning pole kah majauksi kunagi sulgenud. Loomulikult siis, kui lähen pikemalt minema, panen uksed lukku. Kärdlas ei sulge ma oma autouksi kunagi ja jätan isegi telefoni ja rahakoti julgelt autosse.

See tundub aeg-ajalt endalegi imelik, sest mul pole ju raske autouksi sulgeda. Ilmselt on see mingi alateadvuses eksisteeriv soov tõestada, et Hiiumaa on kuidagi eriline paik ning siin ei ole sellisteks hirmudeks põhjust.

Loomulikult olen ma nende aastate jooksul puutunud kokku ka ebameeldivaga, näiteks kaob aeg-ajalt kodust alkohol. Ükskõik, kui hästi seda ka ei peida – ikka on juhtunud, et nö rotid ja hiired on ära viinud õlle või viina. Mõnikord isegi kolmeliitrise viski. Raha, mis on toas laua peal, jääb alles, aga ka parimasse peidikusse peidetud viinapudel saab justkui nõiaväel tühjaks.

Loomulikult pole ainult Hiiumaal selliseid juhuseid ja seda esineb ka mujal Eestis. Neid kahejalgseid hiiri ei huvita peale alkoholi mitte miski muu – olgu Sul laual kasvõi miljon krooni või sada prillitoosi. Pudel viiakse ära – muu vara jääb puutumata. Mõnikord jääb ka tühi pudel alles.

Kadunud 600 klaasi

Selle loo kirjutamise põhjus on aga järgmine: aastase tegutsemise tulemusena Priiankru Pubis võin öelda, et prillitoosi kadumine on tühiasi.

Vaadanud üle meile aasta jooksul tehaste poolt saadetud kannude, klaaside, pokaalide ja pitside hulga, saan väita, et selle aja jooksul on neist “jalad alla võtnud” umbes 600 (loe: kuussada) eksemplari. Puruksläinud klaaside hulk jääb alla saja.

Tehased meile enam kanne ja klaase juurde ei anna, kuna selline kadu on iga tehase jaoks liig.

Arusaadav oleks ehk, kui mõni hajameelne klient unustab omale õllekannu koju minnes kätte, aga et niipalju hajameelseid oleks – see tundub uskumatuna. Leidub inimesi, kes hooplevad stiilis, et “mul on juba varsti Saku kannude komplekt koos“ ja sellest on kahju.

Tulemuseks see, et ilmselt oleme varsti sunnitud kõiki jooke valama ainult plasttopsidesse, kuna neid meile veel tehased saadavad. Jagades kadunud klaaside koguse päevade arvuga aastas, selgub, et keskmiselt viiakse ära kaks klaasi päevas.

Kujutage ette, kui Konsumist viidaks ära kaks ostukäru päevas. Võrdlus on ju õige. Jook valatakse klaasi ja klient tarbib ära sisu. Poes paned ka ju toidu kärusse ja pärast arve maksmist jätad käru poodi.

Miks siis peetakse loomulikuks, et klaas kuulub kauba juurde? Enamasti on klaasi või kannu hind kõrgem selle sisust.

Olen uurinud ja küsinud mandri toitlustusettevõtjate käest, et kuidas neil sellise asjaga lood on? Vastatakse, et aeg-ajalt ikka midagi kaob, aga nii massilist klaaside kadu pole kuulda olnud isegi pealinna pubides.

Pulsi Õlletehas lõpetas klaaside andmise ja müümise üldse ära, sest see pidi rohkem raha välja viima kui õlu sisse toob. Seega on edaspidi külastajatel lootust saada õlut kas kohvitassides või plasttopsides. Varastatud klaaside TOP 10 on omaette teema.

Millegipärast ei kao näiteks Cido mahlaklaasid, kuid Saku ja Pulsi õlle- ja siidriklaasid kaovad massiliselt. Viimase viie päevaga on näiteks varastatud 14 Saku pooleliitrist klaasi.

Vaata ringi oma kodus Kuna Pulsi õlleklaase mujal Hiiumaal pole, siis ilmselt pärineb iga kellegi juures kodus olev Pulsi klaas Priiankru pubist.

Mina isiklikult pole kunagi ühestki söögi- või joogikohast ühtki kannu ega klaasi kaasa viinud. Samuti ei ole ma peale supi või prae lõpetamist pannud omale kotti taldrikut. Ega ole pärast bussisõitu kaasa võtnud tooli, millel reisi ajal istusin.

Õnneks on meil praeguseks paljud klaasidega minema jalutavad kliendid teada.

Oleme ka pikalt mõelnud, kuidas sellest probleemist jagu saada? Tänapäeva tehnika juures on õnneks kõik võimalik ning edaspidi suudame ilmselt klaase vähem kaotada.

Ehk hakkame pubi seintel avaldama pilte klaasidega minema jalutavatest klientidest või paneme kõik kannud-klaasid pika ketiga baarileti külge kinni. Justkui koerte kaelarihmad – nagu klaasist lahti lased – tuleb see vurinal leti juurde tagasi.

Esmalt pakume aga välja klientidele meeldivama variandi. Kõik, kel kodus meie klaase või kanne – tooge need tagasi ja me garanteerime, et igaüks saab tasuta sellesama joogi, mille klaasi ta tagastab.

Klaaside tagasitoomise päev Priiankrus

Mulje võib jääda sama nagu autovarguste puhul – auto aetakse ära ja siis pakutakse omanikule tagasiostmise võimalust. Nii see siiski pole. Ettepanek on heatahtlik, kuna on ju arusaadav inimeste soov kollektsioneerida mingeid kanne ja klaase, kuid seda saab teha ka muudmoodi.

Kes soovib, võib lasta kasvõi oma nime kannule graveerida ja saab alati oma klaasist juua. Peamine on see, et me ei peaks hakkama jooke serveerima papptopsides. Äkki jõuab siis kätte ka see aeg, kui hakkame toitu serveerima salvrättidelt ja suupühkimiseks kasutama ajalehti.

Seega võiks olla pühapäev, 12. august klaaside tagasitoomise päev Priiankrusse.

Loodan, et ka kadunud prillitoosi omanik on oma prillid ja toosi ilusasti kätte saanud.

TARVO NÕMM, ettevõtja Hiiu Leht 10-08-2007