www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=30590&kat=1
Laskem end flamenkost nakatada

Täna algusega kell 22 kõlab SPA Rüütli Ritteri saalis kirglik flamenkomuusika. Möödunud aastast siinsele publikule juba teada-tuntud kitarristile Andreas Maria Germekile sekundeerivad lauljanna ja tantsijanna Rachel Lynn Bowman ja lauljanna Carmen Fernįndez. Flamenkost ja tänasest kontserdist rääkisime Andreas Maria Germekiga.

Kuidas jõudsite teie flamenko juurde?

Ausalt öeldes ei olnudki mul sellist ühte sündmust, mille tagajärjel oleksin hakanud mõtlema, et flamenko on mu elu. Pigem oli see huvi flamenko-kitarri vastu. Selle etapi läbivad oma elus tõenäoliselt kõik kitarristid. Õppimise käigus tuli üle olla ka mitmetest algusega kaasnevatest tagasilöökidest. Mida rohkem sellesse muusikasse süvenesin, seda enam hakkasin mõistma, et mulle on avanenud täiesti uus ja imepärane muusikamaailm. Nii ma nakatusingi mõistatusliku flamenkopisikuga.

Kas flamenkot võiks nimetada elustiiliks?

Ma ei ütleks, et flamenko oleks elustiil rohkem kui ükskõik milline teine kunstiliik. Tänapäevaks on ta saavutanud peaaegu globaalsed mõõtmed ning ehk ei olegi õige rääkida flamenkost kui pelgalt mustlaselustiilist. Flamenkost on saanud kunstiliik, mille abil väljendada oma sügavaimat isiksust.

Kui palju on tänases kavas spontaansust ja kui palju kindlaks määratut?

Hea flamenko on alati sulam kindlaks määrtud elementidest, nagu koreograafia, kompositsioon, laulutekstid, ning improvisatsioonist. Loomulikult sõltume me mõnest tõeliselt heast arran˛eeringust, mida me kõik kolm väga kõrgelt hindame, kuid selgi juhul mõjutab laval toimuvat antud hetke inspiratsioon.

Esitame n-ö piirideülest kontserdiprogrammi, mis tähendab, et kuulda ja näha saab nii flamenkot, klassikalist muusikat kui ka nende sulamit. Improvisatsioonilised lõigud vahelduvad traditsiooniliste klassikalises stiilis interpreteeritud paladega.

Alati annab meile palju head energiat ja inspiratsiooni publiku toetus ja kaasaelamine. Loodan väga, et saate kontserdilt kustumatu muusikaelamuse.

Rääkige palun natuke koostööst Rachel Lynn Bowmani ja Carmen Fernįndeziga.

Rachel on üks väheseid kunstnikke, kes on äärmiselt andekas nii laulmise kui tantsimise alal. Tema nakatus flamenkopisikuga Madridis, kus ta õppis New Yorgi Juilliardi muusikakooli stipendiaadina. Ta on kütkestav tantsijanna, väga musikaalne ja tugev isiksus.

Carmen on pärit ajaloolisest flamenkokeskusest Utrerast, väikesest linnast Sevilla lähedal, kus flamenkotraditsioon on siiani elujõuline. Oma teadmisi on ta laiendanud oma praegusel kodumaal Saksamaal. Minu jaoks on ta justkui flamenko ehe kehastus. Iga kord, kui me koos musitseerime, olen taas hämmingus, kuuldes, kuidas nii väikest kasvu naisel on selline suur ja jõuline hääl.

Millised mälestused on möödunud aasta festivalist?

Üks tugevamaid elamusi oli arstivisiit, kuna jäin siin kahjuks keskkõrvapõletikku. Kuid te ei pidanud vist seda silmas... Mäletan Kuressaaret tõeliselt leebe ja rahuliku saarena, kus on oivaline publik. Ma ei teagi, kas põhjus oli publikus, saares, festivalikorraldajate erilises hoolitsuses, ravimites, mida ma võtma pidin, või lihtsalt erilises päevas, aga meil õnnestus Belén Cabanesiga anda tõeliselt nauditav ja peaaegu perfektne kontsert.

On teil mõni huvitav tähelepanek Eestimaa või eestlaste kohta?

Kardan, et ma ei ole päris õige inimene vastama, kuna tunnen eestlasi veel väga vähe. Aga öelda võin seda, et mulle väga meeldib siin ja ma tunnen end siin väga hästi.

Kaks tähelepanekut siiski, mis mulle meenuvad seoses Tallinnaga. Esiteks on huvitav, mis põhjusel on eestlastel nii suured ja nii kallid autod. Ja ka teine mälestus on seotud liiklusega: mulle meeldivad väga Eesti bussid, sest Lõuna-Saksamaal ja Austrias tähendab bussi suudlust.

Maarja Kasema, Kuressaare kammermuusikapäevade pressiesindaja Meie Maa 10-08-2007