www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=14418&kat=1
Julge linnarebane tekitab muuseumi juhtidele meelehärmi

Kuressaare linnuse ümbrusesse talvel elama asunud ja nüüdseks seal täielikult kodunenud rebane tekitab muret Saaremaa muuseumi töötajates, kellel tuleb külastajatele päevast päeva selgitada, miks nad loomaga midagi ette ei võta.

“Minul isiklikult ei ole rebase vastu midagi, kuid muuseumi puhul on siiski tegu avaliku kohaga, mida külastavad välismaalased, kes pole metsloomadega üldse harjunud, ja lapsed, kes olenevalt vanusest looma kas kardavad või siis silitama kipuvad,” lausus Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa.

Tema sõnutsi ei pruugi tänavu talvel lossi ümbruses end sisse seadnud noor rebane inimestele eluohtlikus marutaudis olla, kuid samas pole see ka välistatud. Agressiivne loom ei ole ja linnas veedetud kuude jooksul on ta muutunud sedavõrd julgeks, et võtab toitu pakkuvalt inimeselt söögi vastu otse käest.

Paljudes ümbruskonna elanikes sõbralik metsloom võõristust ei tekita, kuid muuseumi juhtkond on juba mitu kuud üritanud loomast lahti saada, otsinud Saaremaalt ametkonda, kelle võimuses oleks loom uinutada ja metsa tagasi toimetada.

“Nüüdseks olen kaotanud igasuguse lootuse leida instantsi, kes sellega hakkama saaks,” nentis Püüa. “Olen saanud igalt poolt vaid paljusõnalisi seletusi selle kohta, miks see asi neisse ei puutu.”

Esmalt üritasid muusemitöötajad paar kuud tagasi probleemi lahendada Kuressaare heakorraspetsialisti Kaljo Elliku ja Saaremaa keskkonnateenistuse peaspetsialisti Jaan Ärmuse abil. Nendelt meestelt abi ei saadud.

Paar nädalat tagasi vestles Endel Püüa Saaremaa päästeteenistuse direktori asetäitja Margus Lindmäega. Päästeteenistus väitis, et nemad saavad tegelda vaid otseselt hätta sattunud, näiteks kusagile kinni jäänud loomade päästmisega.

“Keskkonnateenistusest öeldi, et neil töötavad ainult spetsialistid, kuid täideviijaid, kes asja reaalselt ära lahendaksid, pole,” nentis Püüa. “Saare Kommunaal väitis, et nende kompetentsi kuuluvad ainult hulkuvad koduloomad. Samuti olevat uinutipüssi laeng väga kallis ja pole selle eest maksjat.”

Endel Püüa lisas, et kuna ühelgi ametkonnal ei paista rebase peale hammas hakkavat, jääb tal ole vaid pöörduda vabariigi valitsuse poole palvega algatada mõni seadusemuudatus, mis võimaldaks näiteks päästeteenistusel tegelda ka oma kodusest keskkonnast linna sattudes hätta sattunud loomaga.

“Või siis jääb üle loota, et sarnaselt inimestele, kes oma metsa kadunud liigikaaslasi otsima lähevad, võtavad ka Saaremaa metsaelanikud ühel päeval ette tee Kuressaarde eksinud rebase päästmiseks,” sõnas Püüa.

Ainsana suhtusid Püüa muresse mõistvalt Saaremaa veterinaarkeskuse juht Toivo Jürisson, kes veelkord kõikide asjaomaste instantsidega üle rääkis, ja Saare politseiprefekt Ants Ley. Prefekti korraldusel üritasid politseinikud eelmisel reedel lossihoovist rebast uinutinoolega tabada ja see läks neil ka korda.

Siiski ei olnud sellest mingit kasu, sest rebasel õnnestus nool oma küljest hammastega välja kiskuda ja minema joosta. Püüa lisas, et politsei peetud rebasejahile elas kaasa ka üks looma toitjatest, kes sugugi selle tegevuse mõttest aru ei tahtnud saada ja looma eluõigust linnas raevukalt kaitsma asus.

“Minu soovitus oleks küll nendele inimestele, kes teda kangesti toita tahavad, et viigu ta siis endale koju ja pidagu seal,” lausus Endel Püüa.

ANDRES SEPP Meie Maa 06-05-2003