Reede, 30. september Tee avaleheks |Hakka fänniks!
saarlane.ee
  Kalender
  Kontaktid
  Dokumendid
  Lemmikviited
  Koputaja
  Kasutaja profiil
Uudised
  Saaremaa
  Hiiumaa
  Eesti
  Välismaa
  Uus meedia
  Arhiiv
Kuulutused
Foorum
Kuhu minna?
Mängud
E-kaart
Galerii
Kataloog
I-kaart
Webmail
Naljanurk
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
  E-post Parool .Uus kasutaja | Unustasin parooli
 
  | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile |  
  Maaeluametnikust maaelu-ajakirjanikuks  
  Vilma Rauniste: maainimesi on teenimatult alla surutud

Vilma Rauniste (65) töötas Saare maavalitsuses majandusosakonna peaspetsialistina, kui anti teada, et vanus ei sobi ja on aeg lahkuda. See oli alles hiljuti. Elu andis aga uue ja veel põnevama võimaluse – Vilmast sai Meie Maa maaelu-ajakirjanik.

Kuidas sulle nüüd tagantjärele tundub, kas 65-aastane inimene võiks veel edasi töötada?

Ma tunnen nii, et kui tervist ja tahtmist on, võiks küll. Seda enam, et töötajaid on ju vähe, miks siis ära lükata, kui inimesel on tahtmist ja tervist tööd teha?

Kuidas suhtusid ettepanekusse tulla tööle Meie Maasse?

Oi, ma ei oleks seda unes ega pildiraamatus näinud, et ma siukse töö peale tulen. Ma ei pea ju kirjutamist oma tugevaks küljeks, pigem nõrgaks.

Olen ise ka kuulnud, et minu maavalitsuseaegsed kirjutised olid kuivad, aga need olid sellised arvusid ja järeldusi täis lood – ülevaated, kokkuvõtted. Need olid teiselaadsed. Kas olen nüüd suutnud muutusi teha, seda peavad teised ütlema.

Kuid mis oli peamine põhjus, et sa “jah” ütlesid?

Põhjus oli tegelikult see, et ma olen eluaeg töötanud just maaelu valdkondades ja mind on häirinud see suhteliselt pikaaegne natuke halvustav suhtumine maaelusse, et maal pole midagi muud kui mingid Maalid ja need pole ka nagu päris teistega võrdsed inimesed ja et nii palju on joodikuid. Oma viimasel töökohal tunnetasin, et maaelu ja põllumajandust ei väärtustata nii, nagu see peaks olema väärtustatud riiklikul tasandil.

Kui raske oli sulle aga inimesena see muutus?

On üks ütlus, et inimene elab nii kaua, kuni ta on arenemisvõimeline. Eks paar nädalat oli üsna raske, sest tuli kiiresti omandada kõik need asjad, mida ma varem ei osanud. Kõik toimetamise omapärad, fotoaparaadist piltide sissetõmbamine, e-mailist fotode kättesaamine jne. Liiga palju tuli uut asja korraga, aga ega see väga palju aega võtnudki.

Paljud mäletavad legendaarset ajakirjanikku Helju Raunistet. Milline on sinu seos temaga?

Helju oli minu mehe õde.

Oled nüüd neljandat kuud ajakirjanduses ja enne olid ametnik. Mis on sinu jaoks selle ajaga maaelu pildis muutunud?

Kui ma ausalt ütlen, siis maavalitsuses olles hakkas mul tegelik maaelu pilt päris ära kaduma, sest meil oli kogu aeg puudus autodest. Auto sai ainult hädavajalike sõitude jaoks, sest maaeluga kursis olemine ei olnud juhtide silmis vajalik. See oli mõnes mõttes ka arusaadav, sest põllumajandusministeerium pole juba mitu aastat maavalitsusega lepingut sõlminud. Nende funktsioonide jaoks polnud ka rahaeraldist asutuse eelarvesse.

Ma arvan, et maaelu on ajakirjanduses vähe kajastatud. Väga paljud inimesed, kellega mul on nüüd kohtumisi olnud, on öelnud, et maainimesel polegi midagi lugeda olnud.

Kas selle kolme kuuga on maaelu pilt hakanud sulle nüüd tagasi tulema?

Olen leidnud palju positiivset. Esimesed maaleminekud, kui läksin lugusid tegema, olid heas mõttes täiesti šokeerivad.

Näiteks Kärla OÜ oli üks esimesi, kellest loo tegin. Seal on tegevdirektoriks noor mees Ülar Tänak. Kui ma sinna farmi läksin, ei osanud oodatagi, et see on nii kaasaegne.

Kõike tehakse seal arvutiga – kui näiteks tervisehäirega lehm suunatakse lüpsiplatsile ja talle pannakse masin alla, siis lüps ei käivitu, kuna arvutis on märge, et loomal on ravi peal.

Sellise tehnoloogiaga lautades ei saa joogipiima hulka minna mittekvaliteetset piima. Ka näiteks vasikate söötmine on täielikult automatiseeritud.

Kas sinu praegune kogemus näitab, et maalt on väga palju ja just positiivset kirjutada?

Jah, on küll. See on ka see, miks ma tunnen praegu oma tööst naudingut. Mul on hea meel, et ma ei pidanud oma tööelu lõpetama nii, et seda tööd pole kellelegi vaja ja seda ei väärtustata.

Enda meelest tegin ma maavalitsuses tol hetkel küll vajalikku tööd, aga kui tagasi mõelda, et mida see töö tegelikult ühiskonnale annab, siis see on paljuski väga küsitav.

Ma saan aru, et kõige rohkem rahuldab sind nüüd see, et sa saad lehe kaudu esile tõsta tublisid maainimesi.

Jah, inimesed väärivad tunnustust.

Kui palju eelnevate töökohtade teadmised sind ajakirjanikutöös aitavad?

Hiljuti ütles Tõnu Post, kui käisin temaga silotegemise lugu tegemas, et sellise ajakirjanikuga on hea rääkida, kes jagab põllumajandusterminitest. Siis ei juhtu mõistete osas apsakaid.

Kartulimardikate kohta on mulle tulnud aga vähemalt kümmekond kõnet, sest inimesed mäletavad veel, et ma olin 1960-ndate lõpus ja 70-ndate alguses tegev taimehaiguste ja -kahjuritega. Kuigi igas valdkonnas on toimunud uuendusi ja muutusi, on mul ju üldarusaam põllumajandusest ja maaelust olemas.

Mis teemadele sa plaanid lehes kõige rohkem keskenduda?

See mõte oli mul kohe alguses, et alustan uue rubriigiga nn nõukaaja inimestest. Tolle aja juhid, spetsialistid, töölised on olnud väga töökad ja tublid, aga nende põlvkonnale on haiget tehtud, kas või neid punaparuniteks nimetades. Nad poleks nagu päris täisväärtuslikud inimesed ja nad on tänamatult kõrvale jäänud. See on ikkagi mitme põlvkonna lugu ja ega inimene saa valida, millise riigikorra ajal ta sünnib ning millistes tingimustes peab elama. Kuna nüüd tuleb Eesti esimese kolhoosi suur juubel, alustasingi selle rubriigiga, kus saab avalikkuse ette tuua vana aja mälestusi.

Millisena sulle need inimesed tunduvad, kas nad on väga kibestunud?

Ei, nad on väga rahul, et selline sari algas. Ma olin natuke kõhkleval seisukohal, kui alustasin, et äkki hakkab tulema negatiivseid arvamusi ja teen inimestele sellega halba. Ja võib-olla halba ka lehele. Ma ei julgenud alguses seda otsustada, aga minu üllatuseks pole tulnud ühtegi halvustavat kommentaari. Inimestele need lood väga meeldivad, sest kogu selle aja elukorraldus tuleb meelde. Kogun nagu ajalugu ja see jäädvustub ka muuseumis.

Kui palju sa maal käies kohtad kibestunud, purjus ja elule käega löönud inimesi?

Ma ei ole sellistega kohtunud ja ma ei ole neid ka nimelt kaupluse nuka tagant otsinud, kuid arvan, et neid ei ole väga palju. See protsent on võib-olla isegi väiksem kui suurtes linnades. See on nagu ikka inimestega – osa on jooma küüsi sattunud, osa ei ole.

Kui maal ongi mõni kibestunud purjus mees, siis selliseid kuritegusid, mida teevad noored purjus inimesed suurlinnades, maainimesed ei tee.

Milliseid rubriike sa veel plaanid?

Külaelu arengu koha pealt on väga palju ära teinud liikumine Saaremaa Kodukant. Elvi Viira on hingega töötaja ja on viis aastat seda vankrit vedanud. Kui külaseltsides liikuda, on näha, kui tõhus töö see on olnud. Selles rubriigis tahangi esile tõsta külade aktiivseid inimesi, kes ühiskondlikus korras seda tööd teevad ja külaelu huvitavamaks ning ilusamaks muudavad.

Tahan neile lugudele alati lisada ka vallajuhtide arvamuse selle kohta, kuidas vald külaliikumist toetab. See ehk stimuleerib ka neid valdu, kus külaseltside tegevus veel nii heal järjel ei ole.

Üldiselt on aga vallad väga tublid ja just viimasel ajal oma seltsidega väga palju koostööd teinud ning neid toetanud nii palju, kui neil rahalisi võimalusi on.

Kolmas suurem valdkond, millest tahan kirjutada, on maatootmine – kord piim, kord kartul, kord sööt. Aga maal on ka palju muid ettevõtteid, millest kirjutada.

Tundub, et sa oled oma maailmapildilt pigem positiivne inimene.

Ma ei lähe ühtegi kohta nimelt negatiivset otsima. Kui negatiivset ka on, ei peaks seda praegu pildile tooma, sest maaelu on niigi tänamatult ja teenimatult alla surutud. Maaelus negatiivse otsimine ja väljatoomine ei ole õigustatud ja õige.

Maainimesed toodavad söögi, mida vajavad kõik, ja tervislikumat toitu kui see, mis on toodetud oma kodupiirkonnas, ei ole.

Teiseks on maainimesed põhilised, kes maastikku korras hoiavad, et meie riigil oleks väljanägemine, et siia tahetaks tulla.
Selles mõttes on maainimeste töö riigile vajalik ja tänuväärne.

Üldiselt maainimesed ei kurda, ehkki mõned seadused on nende suhtes nii viltuselt vastu võetud. Ma tahaksin, et riik oma seaduste tegemisel natuke rohkem arvestaks ka maapiirkondade eripära.
Ja kui ülekohut näen, tahan sekkuda – ma olen eluaeg selline olnud.

Nii et sul jätkub mõtteid ja teemasid?

Jätkub, aga ootan ikka ka helistamisi ja teateid meiliaadressil vilma@meiemaa.ee

Mõned vanad tuttavad küsivad vastu tulles, kuidas mul kodus pensionipõlv läheb – nad vist ei usu, et selles vanuses võib inimene veel elus muutusi teha.

Vahel on selline tunne, et mul lihtsalt oli vaja lehe juurde tulla. Selles mõttes on see töö kena, et saab palju näha, saab olla elu sees, saab häid asju pildile tuua ja natuke oma kirjutistega inimesi ka kasvatada.

Maainimesed, kes on rasket tööd teinud, on kannatlikud, vähem pretensioonikad, nad on töökad, abivalmid – selles mõttes on maainimestega hea suhelda. Neil on mõtteid, ideid. Nendega on kerge lugu teha.
 
  Heli Salong Meie Maa 01-08-2007  
 
Jaga | FacebookTwitter  |
 
 
Lisa oma kommentaar
Nimi
E-Post
 
 
 
 
  Otsing Saarlasest
 
<< Aug 2007 >>
ETKNRLP
01
02
03
04
05
06
07
08
09
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
 
  Kas vaktsineerid end, koroonaviiruse vastu?  
  Jah.  
  Ei.  
  Võibolla.  
  Olen juba vaktsineeritud.  
  Tulemus

Soovita hääletust
 
  Päevapakkumised
Facebook
Neti.ee
Google
Parvlaevade sõidugraafik
Ilmakaart
Krediidipank
Swedbank
SEB
Online raadiod
Lingileht
Saaremaa postiindeksid
 Kaur, Kauri, Tauri 
© Deevision Webgraphics Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 1697 Veebimajutus: www.eq.ee