|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
Eskimod, kapten Tenkes ja rahvatantsijad
|
|
|
|
Leisi rahvatantsurühm Sõlus käis juuli algupoolel Ungaris rahvatantsufestivalil, kus osalesid veel tantsijad Leedust, Soomest, Slovakkiast ja Kreekast. Naisrahvatantsurühm Sõlus alustas oma tegevust 20 aastat tagasi ja algselt koosnes Leisi Keskkooli õpetajatest. Praegu on rühmas 12 inimest, kellest Leisi kooli õpetajad on vaid pooled.
Ungarisse viis tantsijad Eesti Europeade komitee ning peale Sõluse oli Eestist veel kolm rahvatantsurühma ja üks kapell.
Ungaris Szegedis toimus 4.-10. juulil küladefestival, mis oli vaid üks seal aset leidvate festivalide sarjas. Ürituse eesmärgiks oli näidata rahvatantsu ja rahvakultuuri üldiselt ning luua sidemeid eri rahvaste vahel.
Rühma ühe liikme Ave Reisi sõnul oli kogu ettevõtmine väga elamusterohke ning vaatamis- ja mäletamisväärset jätkus peale Ungari enam-vähem kogu teekonnale. Reisibuss alustas 1. juulil sõitu Saaremaalt ja käis läbi ülejäänud paigad, kus teised rühmad peale tulid. Nemad olid Raikküla rühm Raplamaalt, Torma tantsijad ja Torma kapell Jõgevamaalt ning Madelin Nõost Tartumaal. Mitmed osalejad võeti peale Tallinnast Laulupeolt, nende hulgas Sõluse juhendaja Anne Keerd.
Poola kaks palet
Sõideti läbi Poola ja Slovakkia ning reisijad tutvusid vanalinnadega Varssavis ja Krakowis ning Slovakkias Banska Bystricas.
Läbi Poola sõitu kirjeldab Reis: “Poola kuni Varssavini oli must ja kole ja lage – tühi väli ühesõnaga. Aga mida lähemale Slovakkiale, seda ilusamaks see läks ja sealpool oli nagu hoopis teine Poola ja kõik olid üllatunud, kes polnud enne sealpool käinud.”
Eskimod spas
Festivali üritused olid jagatud mitme küla vahel ning koosnes esinemistest ja kontsertidest parkides ja erinevatel avalikel väljakutel. Kõige meeldejäävam rühma jaoks oli esinemine spas. Ungari spad on väga avarad ja sisaldavad suurel hulgal basseine ja kõikvõimalikke atraktsioone. “Kui tulime spasse sisse basseinide äärest, siis rahvas vaatas meid nagu imetegusid,” meenutab Reis. “Meie Leisi rühm ju on Karja riietes, mustade villaste seelikutega, mandri omad olid heledamates. Keegi kuskilt ütles „eskimo” ja see läks nagu telefoniga edasi. Kui me seal basseini ääres läksime, siis „Eskimo”, „Eskimo”, „Eskimo” käis igalt poolt. Siis me naersime, et eskimo naised on tulnud lõunamaale tantsima.”
Kuigi Ungari kultuuriga on meil palju erinevusi, võib sealt leida ka ühtteist tuttavlikku. Nimelt osutusid sealsed stepid väga sarnasteks kunagi „Kapten Tenkesi” sarjast nähtuga. „Ja seal olid sellised mehed ka, kelle olid kapten Tenkesi riided seljas. Siis me muidugi tegime pilte nende „tenkesitega”,” meenutab Reis naerdes.
Ootamatu Serbia-külastus
Ta räägib ka sellest, kuidas vahepeal õnnestus pool-kogemata Serbiast läbi põigata: „Meile ette nähtud ungarlaste poolt vaba hommikupoolik ja pakuti, et võiks Szegedisse minna šopingule, aga meid ei huvitanud nii väga see šopingule minek. Ja siis Valdo Rebane, kes oli ühtlasi meie bussijuht ja kes on Europeade komitee esindaja Euroopas, tegi ettepaneku, et läheks Serbiasse, aga ungarlased olid väga selle vastu. Ütlesid, et see on ohtlik ja pole turvaline, et nemad sellega nõus ei ole ja giid mitte mingil juhul sinna kaasa ei tule.”
Giidil aga tulid ette muud asjaajamised ja nii jäi rühm omapead, mistõttu mingi siiski Serbiasse. Valdo Rebasele oli see aga 43. maa, mida ta külastanud oli.
Valdo Rebane pälvib igati reisiseltsiliste kiidusõnu, kuna lisaks bussiroolis istumisele oli ta ka giidiks. Palju rännanud ja lugenud inimesena suutis ta teekonna huvitavaks teha ning oskas alati ümbritsevast rääkida.
|
|
|
 |
|
|
Annes Aus Meie Maa 30-07-2007 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|