|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
Hingeasjalik Henry Laks
|
|
|
|
Jätsin kuskilt vilksamisi meelde, et muusikamees Henry Laks tuleb Hiiumaa kirikutesse laulma. Vaatasin, et esineb Reigis, Kassaris… Oh, need ju nii kauged paigad – ei mina kuulama läe! Pealegi ei teadnud ma tema muusikast suurt midagi.
Kevadel küll ostsin kogumiku “Tee lapse silmale pai”. See on heategevuslik plaat, mille tulu läks paljude Eesti koolide valgustuse parandamiseks. Tähelepanelikumalt kuulasin seda kassetti alles nüüd. Mõne asjaga on ju nii, et tahaks kangesti seda omada, pole isegi tähtis, kas see ka vajalik on. Kassett aga osutus asjalikuks – innustas mind Henry kontserdile minema. Tema laule on sel plaadil lausa kaks: “Ma hoian sinu käest” ja “Usk. Lootus. Armastus”.
Teine lugu meenutas kangesti Johansonide “Pauluse sõnu”. “Ent jääb usk, lootus ja armastus, ning suurim neist kolmest on armastus” kordus ka Henry loos mitmel korral.
Suvi on kord juba selline aeg, et aega justkui polekski olemas. Eriti, kui on puhkus. Plaanisin minagi Henry kontserdile minna – Mänspäe kabelisse pühapäeval kell 12. Juhtus aga nii, et kümme minutit enne kahtteist tegi uni mulle veel nägusid. Ärkasin, kui kontsert algas. Ometi oli minus miski rahu, teadsin, et küllap jõuan kontserdi alguseks pärale.
Pool tundi pääle ärkamist toetasin ratta kabeliaia najale ning seadsin sammud ilusasse kollasesse jumalakotta. Küsisin ühelt sõstrasilmselt tüdrukult, kes kabeli parklas jalutas, kas kontsert on juba lõppenud. Ei osanud ta mulle vastata, kuid juba kabeli lävel sain oma küsimusele vastuse: kontsert polnud veel isegi alanud! Hurraa!
Istusin ebamugavale pingile ning juba sõrmitseski Henry oma tumerohelise kitarri keeli.
Esiotsa rääkis ta, kui ilus on meie saar. Jutu peale laulis pala “Ilus on maa”. Teate küll: “Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan!” Minu jaoks oli üllatav, et loo salmiosa koosnes Justamendi poolt kuulsaks lauldud loo “Tõuse üles ja läheme ära” sõnadest. Ma ei olnud neid kahte koos kuulnud, kuid tuleb välja, et mõlemad on pärit ühest ja samast Hando Runneli luuletusest.
Enne seda teadmist tekkis mõte, et need kaks ei sobi kuidagi omavahel kokku: ilus on maa küll, kuid nüüd tõuseme üles ja läheme minema! Keeruline ja mitmetahuline on see luulekeel.
Henry laulis nii vaimuliku kui ka ilmaliku sisuga laule. Heas mõttes üllatavad olid ingliskeelne “iiri tüüpi” laul lambukesest ja ungarikeelne vürtsikas pala pulmadest. Mõlemile hõiskas Henry vahele, esimesele “Halleluuja!” ja teisele miskit muud, kuid sarnaselt, elavalt.
Väga meeldis heas lihtsas eesti keeles protestilaul “Asjad”. “Asju kes põlgab, see võib asjale minna!”; “asjatu ongi mõelda vaimust ja aatest, asjata ausast silmavaatest…”
Minu meelest läks ta ise ka sisemiselt põlema, kui seda laulis. Tore, et on veel mõni, kes hingeasju tähtsaks peab. Minu kõrval istunud mees laulis kaasa vähemalt iga kolmandat lugu.
Kontserdi viimane lugu sündiski publiku osavõtul, meie nipsutasime sõrmi ja Henry laulis. See oli armastuslaul. Õues puhus leebe tuul, akendest voogas kesksuvist valgust, kabelit kaunistas mitu imeilusat lillekimpu. Tekkis tunne, et võibolla viibin ikka veel unenägude maailmas.
|
|
|
 |
|
|
KRISTEL ALGVERE, ka asjatuse poolt Hiiu Leht 20-07-2007 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|
| Konstantin, Kostel, Tiino, Kindel | | |
|