Esmaspäev, 23. mai Tee avaleheks |Hakka fänniks!
saarlane.ee
  Kalender
  Kontaktid
  Dokumendid
  Lemmikviited
  Koputaja
  Kasutaja profiil
Uudised
  Saaremaa
  Hiiumaa
  Eesti
  Välismaa
  Uus meedia
  Arhiiv
Kuulutused
Foorum
Kuhu minna?
Mängud
E-kaart
Galerii
Kataloog
I-kaart
Webmail
Naljanurk
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
  E-post Parool .Uus kasutaja | Unustasin parooli
 
  | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile |  
  Rännumuljed Hiiumaalt  
 
   
Merle Mägi. Foto: Erakogu
... enne ja pärast jaani pärnaka silmade läbi

Kolmapäeva hommik tõotas tulla hea päev matkamiseks. Olime oma reisikottidega kogunenud Pärnu kolledži ette, et alustada mõnepäevast reisi Hiiumaale. Olin Hiiumaad külastanud neli aastat tagasi, kui mu hiidlasest sõbranna otsustas teise hiidlasega leivad ühte kappi panna. Nüüd siis oli taaskord võimalus seda Väinameres lösutavat saart külastada.

Teel Rohukülla luges Valter lõigukesi Douglas Wellsi raamatust “Jänki seiklused Hiiumaal”, mis segunesid lugeja rõõmsate naerupahvakutega. Hiljem, juba hiidlasest tuttava juures olles, märkasin riiulis sama raamatut ning lugesin selle peaaegu, et ühe hingetõmbega läbi.

Niisiis – praam popsus vaikselt üle lauge vee. Välitekil seistes paitas kerge tuuleõhk silmi ja lehvitas juukseid. Poolteist tundi kestev sõit ei tundunud seekord sugugi pikana. Korraks kadus silmapiirilt maa ning hetk õnnestus olla merel nii, et kumbagi maanina silm ei riivanud. Vaid laev ja meri. Ja meie laeva peal.

Heltermaal korjasime üles giidi, keda teadsin oma Hiiumaa sõbranna vahendusel kui “maailma parimat õpsi” - nii ütlevad oma õpetaja Tiiu Heldema kohta Kärdla ühisgümnaasiumi õpilased.

Esimene vaatamisväärsus oli minu jaoks peaaegu kogu reisi nael – Suuremõisa mõis, mille tuntuimaks omanikuks oli kurikuulus parunist randröövel – Otto Reinhold Ludvig von Ungern – Sternberg. Ajaloost on teada, et paraku ei talitsenud parun vahel äkkviha ja tappis kord raevunult oma rootslasest laevakapteni Malmi. Ka väidavad kohalikud, et Malmi veri ei kao mõrvapaigast kunagi. Vähemalt hoolitsevat selle eest aeg-ajalt lossi remontivad maalrid, kes oma pruuni värviga üsna hooletult ringi käivat.

Giidi vahendusel saime teada, et mõis pole ka ilma oma vaimuta, nagu ikka suurte ja vanade mõisate puhul. Hääli ja vaime on nähtud-kuuldud ka selles mõisas. Üheks tuntumaks neist olla mõisa keldris ringi uitav ratsanik, kuid kelle vaim seal täpselt ringi hulgub, seda ei tea keegi öelda.

Suuremõisast läks meie lõbus reisiseltskond edasi Sõru sadamasse, kus kõhud uut kütust said ning võis ka sadama ümbrust imetleda. Meid võõrustas väga lahke kõrtsirahvas ning laulu lõi lahti hiidlaste sekka elama asunud “kodustatud soomlane” Reio, kelle arvates ta seda Hiiumaa nurka enam ühegi teise maailmanurga vastu ei vahetaks.

Sadamaga on hiidlased kõvasti vaeva näinud. Kui enne olnud see lihtsalt Saaremaa ja Hiiumaa vahelise laevaliini sadam, siis nüüd on Sõru lausa Hiiumaa näidissadam. Siin toimus iga-aastane puulaevade pidu, mida peetakse just suvise pööripäeva paiku. Siin on ka ääretult lahke pererahvas, kes iga kõrtsilise, kui hea tuttava eest, hoolt kannab. Samuti on siin meremuuseum, mille uhkeim eksponaat on restaureerimist ootav 1939. aastal valminud kolmemastiline purjelaev Alar.

Ka minul õnnestus selleaastane jaanilaupäev veeta Sõru sadamas, puulaevade peol. Eriti uhke oli kahemastiline kaljas Iris, mille tekil tutvumistiiru tegin. No igatahes oli kajutis nii mugav, et seal olles ei saanudki hästi aru, kas oled kodus või merel, kui ainult kõikumine välja arvata.

Meie tee viis edasi villavabrikusse, mis asub maalilises paigas. Tee peale jäi minu meelest uhkeim vaatamisväärsus, mida mandril enam eriti ei näe – viljapõld läbisegi rukkilillede ja mooniõitega. Mandril on umbrohutõrje tagajärjel eesti rahvuslill – rukkilill juba väga rariteetne nähtus, sestap tormas kogu seltskond nagu jaapani turistid fotoaparaatidega põldu jäädvustama.

Hiiu Villa nime all tegutsev väike armas pereettevõte meeldis kõigile. Teadmine, et terve pere on tööl kogu ettevõtmise hüvanguks, oli eriti meeldiv, sest oleme harjunud eestlase individuaalsusega ning tihti puudub huvi perega ühiselt tegutseda. Peremehe sõnul on sajanditagused vanad masinad pärit Poolast ning masinate töövõimsust meile ka demonstreeriti. Sellise imearmsa pisitootmise olemasolu näitab ka hiidlase südikust, kes ei ole allunud suurtootjate mentaliteedile, et ainult suurtootmine on mõttekas. Kui selliseid tegijaid ainult rohkem leiduks.

Öömajaks olime valinud Kalda puhketalu. Mõtisklused saunast, laulvast rannaliivast ning läbielatud päevasündmustest viisid kiiresti unemaale.

Järgmisel päeval kimasime oma reisibussiga giidi juhendamisel läbi pool Hiiumaast. Marsruudile jäid Kõpu tuletorn, Vanajõe org jne. Ega ei hakkagi neid elamusi siinkohal ümber jutustama. Selge on see, et alati jääb turistile meelde reisi esimene päev, siis on kõik veel uus ja huvitav.

Kui aga reisiseltskonnal oli aeg lahkuda, jäin mina oma kompsudega maha. Olin otsustanud need mõned päevad veeta oma Hiiumaa tuttavate juures. Nõnda sattusingi esimesel õhtul Kärdla inimestele olulise meelelahutuskoha “Rannapaargu” avamispeole.

See Kärdla meelelahutuskoht on kohaliku jaoks nii suure tähendusega, et omanik, kes ehitustöö ette võttis, sai rohkem sarjata kui kiita. Aga minu arust on tulemus super ning Kärdla ja Hiiumaa rahva jaoks on taas olemas stiilne ja meeldiv koht, kus jalga keerutada.

Peale paari päeva saarel hakkas lähenema ärasõit. Mõnes mõttes oli isegi kahju, et kõiki kohti ei saanud vaatama minna. Pole see väike saar sugugi väike. Hiidlase mõistes on saare teine ots ikka väga kaugel ja kergesti sõite ette ei võeta. Oleks koledal kombel tahtnud uuesti Ristnasse auguga kive otsima minna. Aga jäägu see siis mõneks teiseks korraks.

Kuna jaanid olid just lõppenud, siis saare vallutanud mandrilasi oli sadamas päris paras hulk, kõik sooviga pääseda parvlaevale ja koju. Laev täitus kojutahtjatest kiiresti. Istekohtade puudumisel heideti sirakile igale poole, kuhu juhtus. Osa seltskonnast ei tahtnud sugugi lõpetada oma pidutsemist ja oli ennast juba üsna mälukaotuseni joonud. Nad ei saanud terve sõidu ajal aru, miks “maapind” nende all kõigub. Räuskamist ja kisa kostis laeval täpselt sõidupikkuse jagu. Praam oli kiiresti muutunud läbulaevaks, kus kostis laulu ja vandumist vaheldumisi. Aga loomulikult ei lasknud ma sellel ainsal tõrvatilgal kogu meepotis oma meeleolu rikkuda.

Tagantjärele mõeldes on hiidlane üks omaette nähtus. Oma päritolu üle on ta ääretult uhke ja näitab seda igal sajal võimalusel ka välja. Võib ju juhtuda, et mõni pole ikka veel aru saanud hiidlase eripärast võrreldes mandrieestlasega. Näiteks, kui nad kodust korraks lahkuvad, ei keerata uksi lukku ja lapsed võivad neil rahumeeli terve päeva väljas olla ning teha, mis pähe tuleb. Samuti ei ole hiidlastel kartust autovarguste ees. Niikuinii muudmoodi ju saarelt ära ei saa, kui praamiga ja varastatud sõiduriistaga ammugi mitte. Korrarikkumisi toimub saarel peaasjalikult mandrirahva osalusel. Seega elavad nad kui omaette riigis, ainult oma raha veel ei ole.

Ja üsna tihti ütlevad nad: “Ootame-vaatame”. Laskem neil siis rahus olla vanajumala selja taga, kus neid keegi ei sega ja uusi asju väga välja ei mõtle. Sest suuri muudatusi hiidlane ei armasta. Pigem on hea edasi liikuda vaikselt ja järjekindlalt.
 
  MERLE MÄGI, Tartu ülikooli Pärnu kolledži projektijuht Hiiu Leht 06-07-2007  
 
Jaga | FacebookTwitter  |
 
 
Lisa oma kommentaar
Nimi
E-Post
 
 
 
 
  Otsing Saarlasest
 
<< Juul 2007 >>
ETKNRLP
01
02
03
04
05
06
07
08
09
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
 
  Kas vaktsineerid end, koroonaviiruse vastu?  
  Jah.  
  Ei.  
  Võibolla.  
  Olen juba vaktsineeritud.  
  Tulemus

Soovita hääletust
 
  Päevapakkumised
Facebook
Neti.ee
Google
Parvlaevade sõidugraafik
Ilmakaart
Krediidipank
Swedbank
SEB
Online raadiod
Lingileht
Saaremaa postiindeksid
 Lydia, Liidia, Liidi, Lii, Ly 
© Deevision Webgraphics Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 1793 Veebimajutus: www.eq.ee