|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
Toomas Kokovkini fotod Prantsusmaal
|
|
|
|
|
|
|
 |
Näituse plakat. Foto: erakogu |
 |
Nimeka Hiiumaa fotograafi Toomas Kokovkini üheksa tööd ripuvad 23. märtsist keskaegses Lichtenbergi loss-muuseumis avatud näitusel “Ristuvad pilgud Elsassis” (Regards croisés sur L Alsace).
Fotod on valminud mullu kuu aega kestnud fotosessiooni käigus sealsamas Prantsusmaal Alsace/Elsassi regioonis ja Strasbourgi linnas. Tegemist pole fotograafi personaalnäitusega. Lisaks hiidlase Toomas Kokovkini (47) loomingule on väljas prantslase Gérard Lacoumette (45) ja poolaka Zbigniew Kuliku (55) fotod, sellepärast läheb näitus maikuus Poolasse Wroclavi.
See, kas näitus ka Hiiumaale jõuab, on puhtalt meie poole korraldada ning seda pole veel otsustatud. Sellest, kuidas ta Prantsusmaale pildistama sattus, rääkisid Toomas Kokovkin ise ja Lia Rosenberg.
Nimelt juhtusid Põhja-Vogeeside biosfääri kaitseala (BKA) töötaja Jocelyne ja tema abikaasa Gérard Lacoumette paar aastat tagasi Hiiumaal ringi rändama, et tutvuda siinse biosfääri kaitselaga. Kuna Hiiumaa BKA eestvedaja Toomas Kokovkin oli parajasti saarelt ära, uurisid nad vastuvõtjalt, BKA töötajalt Lia Rosenbergilt, kuidas leida kontakte saare fotograafidega.
Juhuslikult, nagu klaver põõsas, oli just tollal Kärdla kultuurikeskuses üleval Toomas Kokovkini, Mart Mõniste ja Tiit Leito fotonäitus. Loomulikult soovitas Rosenberg neil seda vaatama minna ja nähtud fotode alusel valisid prantslased koostööpartneriks Kokovkini.
Mullu suvel lendas Kokovkin Prantsusmaale, kus ta projekti “Tasakaal” idee autori Gérard Lacoumettega esimest korda kohtus ning sai tervelt kuu aja jooksul pühenduda oma lemmikharrastusele. Kuuajase töö tulemusena tuli üle anda vaid seitse fotot etteantud teemadel: “Jõgi”, “Maa elu ja arhitektuur”, “Varemed ja unenäod”, “Kõrgel ja madalal”, “Ilmalik ja kiriklik”, “Kunst ja elu”, “Inimene ja loodus”.
“Kõik seitse pidid olema näituseväärilised pildid. Ühe pildi “Inimene ja loodus”, tegin kohe, esimesel päeval ära. See oli suhteliselt lihtne, aga näiteks “Varemed ja unenäod” - sellise pildiga oli ikka tükk tegemist, et see kätte saada,” meenutas fotograaf.
Tööriistaks oli suhteliselt tagasihoidlik pildiotsijaga digikaamera, millel siiski üks nö rosin. “See on digikaamera, mis kasutab superhead Leica optikat, aga pole mitte filmi- , vaid digikaamera. Pluss on ka see, et kaamera on suhteliselt väike. Mulle ei meeldi, kui fotograafid käivad ringi väga suurte kaameratega ja hirmus suurte objektiividega ning näitavad, et nad on hirmus kõvad fotograafid,” selgitas Kokovkin.
Tagantjärele hindab ta saadud kogemust kõrgelt. “Esiteks, see oli esmakordne võimalus minu elus, kus ma sain kogu oma aja pühendada ainult fotograafiale. Ma ei pidanud tegema mitte midagi muud, kui hommikust õhtuni töötama selle ülesande nimel. Kogu sisemine korraldus oli mu enda jaoks paigas. Teiseks tunnetasin oma piirid ära. Tean nüüd, mida ma oskan, mida suudan, mida saan. Ka psühholoogilised piirid, mis fotograafi jaoks on tähtsad. Eriti, kui inimestega töötada. Sain teada, kui kaugele ma saan minna ja see oli mulle huvitav.”
“Tõtt-öelda mind ei huvita see, kui ma lähen ilusasse kohta ja teen ilusast kohast ilusat pilti. Seda oleks võimalik teha palju. Ma tahan olla mingi sündmuse juures, olla inimeste juures, anda edasi mingit ajastut või hetke. Selles mõttes sain kätte piirid, mida ma suudan ja oskan ja millest ma edasi ei oska. Need asjad on isiklikuks arenguks olulised.”
Strasbourgis ööbisid eestlane ja poolakas Gerardi isa korteris ja maal elasid nad ühe looduskooli majas, kus lapsed suviti käivad metsa vaatamas. Söögiraha ja päevaraha anti ka, kuid kõik muu, ka transport, tuli ise organiseerida. See osutus eriti keeruliseks, sest kummalgi võõrfotograafil polnud mitte mingeid kontakte. Õnneks räägitakse Elsassis saksa keelt ja see lihtsustas mõnevõrra ülesannet. Kuu aega oli küll piisav aeg, et vastav süsteem endale luua.
Mõned aastad tagasi käis Kokovkin fotograafiaalasel koolitusel Itaalias. Paljud märkasid, et pärast seda hakkas ta tegema hoopis teistmoodi pilte. Toimus mingi stiilinihe, sai alguse mingi uus kontseptsioon.
“Loomulikult Itaalia koolitus andis mulle väga palju selles mõttes, et ma arvan (rõhutades), et ma sain aru, kus suunas fotograafia tänapäeval liigub. Ma sain kuulda ja näha seda ning selles suunas üritan ka ise minna,” ütles Toomas Kokovkin lõpetuseks.
|
|
|
 |
|
|
HARDA ROOSNA Hiiu Leht 03-04-2007 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|