 |
Neljapäev, 23. märts | Tee avaleheks | |  |
 |
|  |
| Minu Saarlane | |
| Kalender | |
| Kontaktid | |
| Dokumendid | |
| Lemmikviited | |
| Koputaja | |
| Kasutaja profiil | |
| Sisukord | |
 | Uudised |
| Saaremaa | |
| Hiiumaa | |
| Eesti | |
| Välismaa | |
| Uus meedia | |
| Arhiiv | |
|
|
 | Kuulutused |
| Foorum |
| Kuhu minna? |
| Mängud |
| E-kaart |
| Galerii |
| Kataloog |
| I-kaart |
| Webmail |
| Naljanurk |
| |
| Saarlase toob sinuni | |
 |
|
 |
|
 |
|
| | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile | | ||||||||
| 85 aastat teatritegemist Kassaris | ||||||||
Esimene kirjalik ülestähendus näitemängu tegemise kohta Kassaris on mahutatud ühele kirjareale Kassari haridusseltsi protokollide raamatus – 1938. aastal on kirja pandud, et tähistatakse Martin Kuru 15. aastat näitelaval. Kuna selts asutati 1922. a septembris, on igati loogiline arvata, et juba järgmisel aastal näitemänguga alustati. 1927. a valmis inimeste ühistööna mõisaaidast ümberehitatud seltsimaja, kus olid saal, näitelava ja kõrvalruumid. Maja oli ilus, saal suur, kuid jõuti mängida vaid paar lugu, kui tuli üleannetute poiste käest lahti pääses ja maja maha põles. Uue seltsimaja avasid “Parvepoisid“ Paari aasta pärast sai uueks seltsimajaks endine koolimaja Kiisi külas. Ajaleht Vaba Maa kirjutab 1931. a 12. mai numbris: “Esimesel suvistepühal avati Kassari saarel pidulikult uus seltsimaja. Juba mitu aastat tagasi põles endine maha. Vald müüs võrdlemisi korraliku koolimaja haridusseltsile. Avapeol kanti ette laulumäng “Parvepoisid”.” Kuidas näidendi ettevalmistused käisid, saame teada Kassari noorteühingu Edu 1931. a 19. aprilli protokollist nr. 11, kus otsustati: “Näidendi “Parwepoisid” lavastamiseks kutsuda näiteinstruktor hr. Liik. Instruktori töötasuks lubas preili Alide Medri omalt poolt kümme krooni ja Aleksander Loomsmann (Loomets) annab korteri ja söögi.” 1932. a mängiti “Wana lugu alati uus”, “Sootuluke”, “Pärijad”, “Lõbus peremees”, “Armu väikesed vääratused”, “Reedu-poiss ja Liisi” ning “Vaesemehe ututall”. Veel samal aastal lahkub senine näitejuht ning 18. septembri juhatuse protokollist loeme: “Et senine näitejuht Albert Risti ennast suusõnaliselt juhatusele ära ütles, tehti ülesandeks näitejuhi kohused anda Konstantin Oolmannile. Näitejuhi kohuseks on kataloogist kohased näidendid wälja walida ja kirjatoimetajale teatada, kes nimetatud näidendid tellib ja näidendiraamatud näitejuhile kätte annab. Näitejuht valib näidendi tegelased, jagab osad ja määrab näidendi proovid. Näitejuhile peavad alluma kõik näidendi tegelased. Konstantin Oolmann wõttis näitejuhi kohustused enda pääle. K. Oolmann valis endale abilisteks Alide Medri ja Martin Kurro.” 1933. a etendatakse “Liikuv riidevarn”, “Wedelworst”, “Tuulte pöörises” jt. Määratakse alaliseks platsinäitajaks Jüri Nittim ja suflööriks Marta Tänawa. Sedamööda, kuis suureneb seltsi liikmete arv, suureneb ka mängitavate teatritükkide arv ja kasutatava grimmi kogus. Teatriõhtute sissetulekud võimaldavad muretseda “jumestusabinõusid: üks karp vaseliini, üks karp puudrit ja klaas mastiksit”. Kõige kallim koht oli alati esimene toolirida, kus plats maksis 100 senti, esimesed platsid 45-50 ja teised platsid 35-40 senti. Alati olid määratud õhtu vastutaja, kaks korrapidajat ja kaks pääsetähtede kontrollijat. Peale näitemängu oli alati tants. Peoõhtud tõid küll rahalist sissetulekut, kuid kulusidki oli mitmesuguseid: autoritasu, nagu ka müüdud piletite kontsud ja lõbustusmaks 12% piletite müügist, läksid politseikomissari kätte. Näidendite tellimine ja tagasisaatmine ning piletiraamatute muretsemine nõudis oma, aga ka “palja päälaega paruka” ost oli vältimatu. Kassari seltskonnaelu edeneb. See ei jää ka maakonnas märkamata ja nii satutakse 1935. a 30. augustil ajalehe Lääne Elu veergudele: “Kassari seltskonnaelu teeb viimasel ajal kiireid edusamme. Kõikjal on märgata seltskondlikku elevust. Kassari seltskonna elu hingestab ja juhib Kassari haridusselts, kes omab väikese seltsimaja, kus asub muuseas ka lugemislaud. Pühapäeval, 25. augustil korraldas selts haridusseltsi majas peoõhtu, kus lavastati J. Metua “Kosilane Pudirull”. Mäng õnnestus üldiselt hästi. Näitlejate jumestus oli ka tabav ja iseloomustav. Üldse peab tähendama, et leidub Kassaris seltskondlikku julgust ja ettevõtlikkust rohkem, kui vast kusagil mujal Hiiumaal. Ainult valmistab raskusi peosaal, milline ei suuda hästi mahutada kõiki peolkäijaid ja kelle tõttu tekkiv alaline tunglemine väsitab peolisi, valmistades ebamugavusi. Kuid sellest saadakse kord ka üle.” Kuna televiisorit tollal ei olnud ja raadiogi haruldus, olid lugemine, laulmine, tantsimine ja näitlemine need seltskondlikud tegevused, mis inimesed kodudest välja tõid. Meeldejäävad hetked rasketel aegadel Kuigi 1940-44 keerulised aastad olid majanduslikult ebakindlad, toodi lavale tervelt viis teatritükki. Näidendite lavastamise ja proovide tarbeks kauples selts Käina vallavalitsuselt kaheksa kilo valgustuspetrooleumi ostuloa välja. Juba on tulnud käsk seltsi likvideerimiseks ja varade üleandmiseks, ent selle täitmisega ei kiirustata. Kuigi selts lõpuks sundlikvideeritakse, jääb maja, rahvamaja alles. 1945. a oli rahvamaja peremeheks nõukogude piirivalve. Pärast sõjaväelaste lahkumist on lühikest aega rahvamaja juhatajaks Oskar Eerik. Järgmisel aastal saab juhatajaks Hillar Laanepuu ja juba suvel tuuakse lavale E. Vilde “Pisuhänd”. Juhataja ise mängib Tiit Piibelehte, Elna Norgan-Hülg Laurat ja Helme Hanikat-Kääramees Mathildet. Rahvamaja juhatajad vahetuvad. Pikemalt jääb pidama Arend Tamm, kes ka ise suur näitemänguhuviline. Valve Vaku-Toompere kirjutab: “Mina mängisin 1948. a suvel A. Kitzbergi “Neetud talus” noorema peretütre Virve osa. Lavastas rahvamaja juhataja Arend Tamm. Dekoratsioonid olid ennesõjaaegsed. Neid paigati ja parandati pidevalt. Eriti ettevaatlik pidi olema ukse avamise ja kinnipanemisega. Selline juhus oli ühe peaproovi ajal. Veel olid (alles) talud. Rehepeksumasin käis perest peresse koos talgulistega. Meie, noored, olime käinud masinaga kaasas vähemalt kolmes talus. Siis koju, teised riided selga ja jooksuga rahvamajja. Aga me olime tõeliselt väsinud ja tukkusime püstijalu lava taga.” 1952. a 12. mai ajaleht Nõukogude Hiiumaa märgib: “Kuid ega Kassari noorte elu seisa ainult igapäevases töös. Nad oskavad ka oma vaba aega kultuurselt veeta. Õhtuti kogunetakse näiteringi proovidele, kus Helme Hanikati juhtimisel õpitakse A. Kitzbergi “Libahunti”. Peaosalistena on siin tegevad Helme Hanikat, Alna Holsmer, Ada Nittim, Ago Remmelkoor, Elna Norgan ja teised. Näidend on peaaegu lavaküps ja 27. juuni õhtul tahetakse see publiku ette tuua.” Helme Kääramees meenutab: “Nii palju aastaid on läinud ja mälestused tuhmuvad. Kindlasti aga ei unune need toredad inimesed, kes meie trupis osalesid. Mõtlen praegugi veel, kui paljud nõustusid proovima ka lavaelu. Seda kõike peale rasket päevatööd. Tulla õhtul proovi, tekstide päheõppimine, lavalise liikumise õppimine jne. Eriti pani imestama see, et keskeas ja vanemad inimesed võtsid seda kõike väga tõsiselt. Meeldejääv oli Koopa Tiiu “Leas” Lea emana, rääkimata Aida Annast, kes oma hea tuju, lustaka olemise ja ilusa lauluhäälega jättis sügava mulje. Ka Pusu Karla ja Lelu Bernhard kõrtsistseenides olid omal kohal. Noorte meeste osades mängisid Ago Remmelkoor ja Koit Oolmets. Proovides käisime kas õhtuti või puhkepäevadel, kaks kuni kolm korda nädalas. Umbes kaks-kolm kuud kulus proovideks, siis mindi lavale. See toimus suvekuudel, sest sel ajal saime kasutada veoautot. Suflööriks oli Kaubi Hilda, hiljem Jaagu Mai.” Dekoratsioonid tegi Helme ise, sest oli “Estonia” teatris kursustel käinud. Vahel aitasid teda ka Ants Viidalepa õpilased. Kord oli isegi Voldemar Panso “Vigastes pruutides” taustahääli tegemas. Kui lavastus valmis ja Kassaris ette kantud, viidi see külakostiks Emmastesse, Leissu, Laukale, Reiki, Paladele, Suuremõisa ja Ühtrisse. Pidu läks kõikjal täissaalidele. Vaike Vaku-Kutser mäletab: “Tuurile minnes sai kolhoosi veomasin kaskedega ehitud, pingid sees ja kõik rekvisiidid põrandal või süles. Kopli Mai, Kibus Malve ja Kangor Heidi lõid laulu lahti ja edasi! Kord Kõrgessaares oli mängu käigus täis jahukott teadmata põhjusel kärisenud ja katnud lava paksu valge korraga, mida jätkunud ka pealtvaatajate sekka…” Kui Helme kahe lapsega koju jäi, võttis 1969. aastal rahvamaja töökohustused enda peale Maret Nurmand-Vähejaus. Nüüd tehti ka estraadistseene. Repertuaari ammutati ajakirjast Meie estraad. Helme Kääramees, Maret Nurmand ja Aivo Adamka pälvisid pealtvaatajate suure poolehoiu. Etteütlejaks oli Viiu Adamka. Meeldejäävamad esinemised olid Putkaste mõisas ja kalatehases. Kunstilise taseme puudujäägid said kaetud nii püüdliku mängu, pullitegemise kui kambavaimuga. Tegelaskujude mahlakad ütlemised, kogetud koomika ja traagika panevad osatäitjate silmad särama ka aastakümneid hiljem. Kassari ja Sõpruse kolhoosi ühinemisega 1972. a jäi rahvamaja vaid rändkino näitamiseks ja seffide öömajaks. Kogu isetegevus koondus Käina, kolhoosi uude klubisse. Taidlejate edasi-tagasi sõiduks sai kasutada kolhoosi bussi. Mis aga puutub sõnakunsti, siis kolhoosirahvast hakkasid lõbustama professionaalsete teatrite näitlejad. Teatripisik elab Kassaris edasi Teatritegemine jätkus ka kolhoosiajastu lõppedes. Senine Sõpruse kolhoosi klubi kunstiline juht Hants Korv asutas Käina valla teatri, kuhu mängijaid kaasati üle terve valla ning teatripisik hakkas Kassaris taas paljunema. Ajavahemikul 1993-99 mängiti muuseumirahva korraldatud parunipäevadel hoogsaid ja vaimukaid lugusid Hiiumaa tekkimisest, parunite-krahvide elust ja “liikuvaid pildikesi” ajaloost. Tõsisemat ja õpetlikumat laadi olid muuseumi jõuluüritused. Iga külastaja muutus ise osaliseks näitemängus, kus kord oli tarvis sule ja tindiga kirjutada, kord villa noppida või lõnga kerida, kord lasta mõisahärral lugemist “katsuda”. Nende lavastuste sisu “visandas” muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo. Et suurüritustel muuseumijõududest väheks jäi, käisid abiks Maie Vikerpuur, Agne ja Signe Ploom, Aidar ja Leonora Kääramees, Tiiu Kopli, Maarja ja Tõnis Niimann, Ruth Vaim, Kalju Hülg ja mitmed teised. Uuel aastatuhandel said lavalauad taas “sooja sisse”. Kuigi Hants Korv oli tugev lavastaja, ei uskunud ta mitte, et seitsme prooviga on võimalik ühevaatuseline jant “Loomulik arstimine” lavale tuua. Aga inimesed on nii andekad ja tehatahtmine nii suur, et vahvasti tuli välja. Siit saadi innustust ja 2002. a naerutas pealtvaatajaid juba 14 osatäitjat etenduses “Madise ja Priidu laulupidu ehk kuidas Kassari mehed Eurovisioonil käisid”. 2003ndal toodi lavale tükike “Naljakast inimesest”, järgmisel aastal “Liikuv riidevarn ehk luuseri seiklused” ning Lepa Anna sukasääre fondi täitumise puhuks lugu Annast “Ja vaikus lärmitseb”. 2005. a “Rootsi onu ehk ka vaesed naeravad”. Käesoleval aastal tegi näitemängu “otsa“ lahti “Kärdla tohtre toro”. |
||||||||
|
||||||||
| MERIKE NIIMANN Hiiu Leht 23-03-2007 | ||||||||
|
||||||||
| Otsing | ||
| Vali kuupäv | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Hääletus | |||
| Kasulikud lingid | |
|
• Facebook • Neti.ee • Parvlaevade sõidugraafik • Ilmakaart • Krediidipank • Swedbank • SEB • Online raadiod • Lingileht • Saaremaa postiindeksid |
|
| Nimepäev | ||
| Aksel, Ailo | ||
 |
© Deevision Webgraphics
|
Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 4579 | Veebimajutus: www.eq.ee | |