|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
Ristna talli hobused naudivad meres suplemist
|
|
|
|
|
 |
|
 |
Endel Evert, Jane Adov ja Gunwald Kan Ristna tallis treeninguks valmistumas. Foto: Harda Roosna |
 |
Kui satute suvel Hiiumaa läänetippu, võib juhtuda, et näete justkui kaadrit kultusfilmist “Viimne reliikvia“ – sinises meres suplevaid ja pärast suplust valges liivas püherdavaid kauneid ratsusid. Need on Kõpu poolsaarel Kalanas asuva Ristna talli traavlid.
Viimane siitkandi tööhobune suri juba paar aastat tagasi Hirmustes. Nüüd on hobused jälle tagasi, nagu ammustel aegadel enne traktorite ja kolhooside tulekut. Tõsi küll, need hobused on kergejalgsed traavlid, mitte toekad tööhobused. Paar nädalat tagasi tuli Ristna talli tööle noor, kuid juba endale nime teinud treener Jane Adov Saaremaalt. selle üle on talliomanikul eriti hea meel, sest hea treener lisab uusi võimalusi.
Külaelu aktivist
Ristna talli asutas koos sugulase, sõbra ja äripartneri Pauli Valteri Mentuga 2003. aastal pärast seda, kui õmblustööstuse ja ehitusmaterjaliäriga lõpu tegi, ettevõtja Endel Evert. Mulk, kes hiidlaste saarele sattus esimest korda 1994. aastal, Kalanasse 1996. aastal ja kiindus saare loodusesse nii, et koliski päriselt Kalana sadamasse, maa ja mere piirile. Nüüd on Evert aktiivselt kohalikku külaellu sukeldunud. Ta on Kalana külaseltsi juhatuse esimees ja Kõrgessaare vallavolikogu viimase koosseisu liige.
Aasta lõpuks sai külaseltsi eestvedamisel ja PRIA toetusel korda vana paadikuur Kalana sadamasillal, peaaegu Everti miljonivaatega elamu kõrval. Kui Endel pole jetiga merel või tööl volikogus, veedab ta suurema osa oma päevast tallis hobuste juures.
Armastuseta ei saa
Kaks hobust oli Evertil juba enne, kui ta püsivalt Hiiumaale elama jäi. Hobustega on ta ratsutanud-tööd teinud lapseeast ja kolhoosiajast peale. Talli rajamine ja hobuste soetamine on kulukas lõbu, sest hobusevarss võib maksta 0 kuni miljon krooni. Idee poolest peaks ka võidusõidutraavlite kasvatamine ja treenimine olema üks rahateenimise võimalustest, kuid seda tööd ei saa teha ilma armastuseta.
Ilma hobusearmastuseta, teab Evert. Armastus on elus üldse tähtis. Just sellepärast läks Everti viimane treener ja hobusekasvataja, noor mees Riho, ära Tallinna elama ja uut töötajat polnud üldse nii lihtne leida. Paar-kolm nädalat tagasi õnnestus Evertil Ristna talli ametisse rääkida noor, kuid juba nimekas treener-hobusekasvataja Jane Adov Saaremaalt.
Evert on silmnähtavalt rahul, et sai tööle hea treeneri. Napi jutuga Jane, kes just äsja saabunud igapäevaselt treeningult Everti enda ratsu Gunwald Kaniga, arvab, et vahet pole, kas treenida hobuseid Saaremaal või Hiiumaal. Gunwaldi esimesed võidusõidud seisavad ees alles ülejärgmisel aastal. Selle nimel teeb ta trenni viis päeva nädalas. Veidi imelik nimi on Gunwald Kanile pandud sünnimaal, Rootsis, kus aastas sünnib ligikaudu 4000 varssa.
Ristna talli maine tuleb kasvatada
Ristna tall on alles noor ja sellele nimele tuleb maine juurde kasvatada, et konkureerida kümnekonna ülejäänud Eesti traavlitalli ja nende kasvandikega. “Keegi ei anna väga häid hobuseid tundmatusse talli. Endale tuleb nime teha ja see on pikaajaline protsess,“ teab Evert.
Mõned saavutused võib ta siiski juba kirja panna. Esimene partii, viis hobust, kes poolteist aastat Ristna tallis treenisid, kvalifitseerusid kõik ja pääsesid võiduajamistel osalema. Head meelt teeb talliomanikule ka see, et 17. veebruari jooksudes võistles hobune, keda pärast jalavigastust lihakombinaati saata taheti ja kes nüüd tuli oma jooksus neljandaks.
“Hobune elas aasta meie tallis, taastus ja hea hooldusega paranes täiesti. Alguse kohta päris hästi,“ ütleb Evert napilt ja tõdeb, et ka Hiiumaale hakkavad jõudma aina paremad hobused ja ratsanikud. Seda on näha kasvavast konkurentsist Hiiumaa ratsavõistlustel.
Kaugusel on plussid ja miinused
Sellel, et Ristna tall asub kaugel mere taga saarel, on oma plussid ja miinused. Kauge on hobuseid võistlustele vedada, mõnel loomal võib see stressi tekitada ja transporti on tülikas korraldada. Kuid võistlushobused on vedamisega harjunud. Neid veetakse kasvõi teise maailma otsa, kui vaja. Kasuks on Kalana pehme mereline kliima, mis hobustele hästi sobib.
“Tavaliselt ei tule siin lumi enne jaanuari maha, haruldased pole ka päris lumeta talved. Suureks plussiks on ka see, et Kalana rannas pole putukaid - sääskiparme ja hobused saavad siin stressivabalt elada. Meri on teine pluss ja suvel käivad hobused meres ujumas. See on osa treeningust, just hobuste psüühika treenimisest. Hobustele meeldib väga ujuda ja merevesi on kasulik hobuse nahale,“ räägib Evert.
Hobusevaraste puudumine eriti suure plussina tunda ei anna, tõdeb Evert muiates, sest kaasajal on kõik ratsud mikrokiibistatud ning laenatud ratsul kaugele ei sõida, ei Hiiu ega ka Eestimaal. Praegu, talvel, on Ristna tallis hooldada-treenida vaid viis hobust, neist kolm Endli enda omad. Suvel on tall täis, sest siis saabuvad siia Rootsist traavlid, kelle eest Eesti hobusekasvatajad hoolt kannavad. Selles Everti, nagu ka mitmete teiste Eesti talliomanike, äriplaani iva ongi, et rootslaste jaoks on hea võidusõiduhobuse treenimine Eestis soodsam, kui kodumaal.
Hobuste kasvatamine on tiimitöö
“Hobuseomanikke toidab lootus, et mõnest varsast saab hea hobuse. Meil on olnud treenimisel põhiliselt traavlid, kuna meil polnud parkuuritreenerit. Nüüd võib see asi muutuda, kuna meie kontseptsioon pole nii kindlalt paigas, et me seda muuta ei saaks,“ arutleb Evert.
Uus võimalus on tekkinud uue treeneri tööletulekuga. Tiim, kes lisaks treenerhobusekasvatajale Ristna talli hobuste eest hoolitseb, on muljetavaldav. Hobuseid käib vaatamas ja treenerit nõustamas Stefan Stefansson Rootsist, kes 40 aastat ainult traavlitega tegelenud ongi. Ka Tallinna hipodroomi treener-konsultant Natalja Filimonova ja hobusearst Tiit Siiboja Tartust on Ristna tallis sagedased külalised.
Abiks on käinud ka Hiiumaa loomaarstid. Hobuseid käib rautamas sepp Tallinnast ja lihtsamate asjadega saab hakkama ka Endel Evert ise. “Olen mitmesugustel kursustel käinud. Õppima peab kogu aeg ja lugema,“ tõdeb Evert.
Hobused ei sõima
Kiirused traavlite võiduajamisel võivad ulatuda 50 km tunnis ja konkurents, nagu tippspordis ikka, on tihe. Hobuse treenimine algab enne varsa sündimist, selgitab Evert:
“Tiinuse ajal peab mära saama kõik vajaliku, mineraalid ja vitamiinid, et sünniks terve ja tugev varss, kelle luustik-lihastik hästi arenenud. Ja treenimine algab ka kohe - kui varss on sündinud, tuleb temaga kohe tegeleda. Kolmekuusele varsale paneme juba päitsed pähe ja metsas jalutuskäigul juhime teda ohjadega.“
Kõik traavlid, kes võistlusteks kvalifitseeruvad, on peaaegu võrdsed, aga mõned võidavad ja seejuures saab määravaks hobuse psüühika.
“Kui hobuste psüühika on korras, on nad rõõmsad ja sõbralikud. Sellest, kui hobune treenib käru ees joostes, ei piisa. Hobuse psühholoogia, tema heaolu, vajalikud toitained - kõik need on ühtemoodi tähtsad. Hobune võib füüsiliselt olla väga võimekas, aga kui psüühika on paigast ära, siis ta ei võistle. Hobune peab tahtma joosta ja sel pingutuse hetkel andma endast kõik,” selgitab Evert.
Suurema osa päevast Evert tallis veedabki. Ka sellepärast, et hobuste juures on hea olla. Nad ei sõima ega lähe kunagi kurjaks.
|
|
|
 |
|
|
HARDA ROOSNA Hiiu Leht 27-02-2007 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|
| Maurits, Mauri, Maur, Marvo | | |
|