Pühapäev, 27. november Tee avaleheks |Hakka fänniks!
saarlane.ee
  Kalender
  Kontaktid
  Dokumendid
  Lemmikviited
  Koputaja
  Kasutaja profiil
Uudised
  Saaremaa
  Hiiumaa
  Eesti
  Välismaa
  Uus meedia
  Arhiiv
Kuulutused
Foorum
Kuhu minna?
Mängud
E-kaart
Galerii
Kataloog
I-kaart
Webmail
Naljanurk
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
  E-post Parool .Uus kasutaja | Unustasin parooli
 
  | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile |  
  Möödus 195 aastat Hiiu Ungru surmast  
 
   
Parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternbergi paraadportree. Foto: Hiiumaa Muuseumi fotokogu
Hiiumaalt pärit koduloohuviline Manivald Kuik vahendab vanas 1925. aasta Perekonnalehes ilmunud kirjatükki Hiiumaal elanud Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternbergist.

Muinasjutt Hiiu Ungrust

Valgustaksin oma kirjutises parun Ungern–Sternbergi elu, kasutades kohtuakte, mis leidusid Eesti Vabariigi Keskarhiivis 1920. ja 1935. aastatel. Arhiivis olevaist raamatuist on raske aru saada, kus lõpeb legend ja algab tõde. Raamatuid, millest juttu, on üksjagu, nende autorid enamuses välismaalased, mõni ka eestlane.

Oma kirjutises ei muuda ma autorite tekste ega daatumeid, kõik jääb nii, nagu on rüütelkonna tolmunud aktides kirjas. Algab see lugu leheküljel 97.

“Elanud kord Hiiumaal julm ja kaval mereröövel, keda rahvasuu hüüdnud Hiiu Ungruks. Too Ungur ehitanud endale mereranda uhke kaljulossi, mille merepoolne külg olnud valmistatud selgest klaasist. Ööseti paistnud eredalt valgustatud klaassein kaugele merele ja laevamehed pidanud seda tuletorniks, mis neile juhatab õiget sõiduteed ohtlikul merel. Nõnda aga sattunud laevad eksiteele ja hukkunud karidel.

Kui siis meremehed surmaohus appi hüüdnud, saatnud Ungur omad mehed venedega (spetsiaalselt ehitatud nn noripaadid) hädaliste juurde, kuid mitte neid päästma, vaid röövima hukkuval laeval leiduvaid varandusi. Röövli sulased polevat laevnikke just meelega tapnud. Kes oli pääsenud lainete ohust, see lastud rannale, kuid kõik varandused võetud ära ja pääsnutele jäetud elu siiski alles. (Sellest tulenevalt on randlased tituleerinud mereröövleid vandiraiujateks ja nii kutsuti Kõpu poolsaare elanikke. – M. K.)

Kord tulnud üks eluga pääsenud kapten Ungrult tagasi nõudma oma laevalt riisutud varandusi. Siis mereröövel vihastanud ja lasknud julge kapteni püstolist surnuks. Siitpeale polevat keegi enam julgenud Ungru juurde õigust taga nõudma minna. Mõned röövitud olevat katsunud Ungru peale kohtus kaebust tõsta. Kuid vähe tulnud sellest kasu, sest kõik kohtunikud olnud mereröövli sõbrad. Kui mõnikord kaebus jõudnudki kohtunikule arutusele, siis seletanud mereröövel, et laev olevat ise kogemata sattunud karidele ja tema olevat siis saatnud oma orjad merehädalisi päästma, aga mitte paha tegema. Ning orjad tunnistanud kohtus alati oma härra kasuks, kartes tema julma kättemaksu.

Viimaks taibanud üks kapten-merehädaline, et Hiiu Ungru loss on ehitatud väärtuletorniks, mille kuritahtlik siht on laevade eksitamine eksiteele. Ta läinud Tallinna ja tõstnud Ungru peale kaebuse. Aga kohtunikud naernud kapteni välja, et kust tema on võtnud sellise rumala jutu Ungru väärtuletornist. Kapten olnud aga kangekaelne ja tahtnud mereröövlit tingimata paljastada. Sõitnud Peterburi ja kaevanud seal kõrgematele võimudele.

Vene pealinnast sõitnudki võimud Hiiumaale ja hakanud Ungru kuritegevust juurdlema. Leitudki siis väärtuletorn ja sealt rohkesti lae- Möödus 195 aastat Hiiu Ungru surmast vadelt riisutud varandusi. Nüüd võetud Ungur kohe kinni, pandud ta käed-jalad raudu ja saadetud Tallinna ning sealt kohe edasi Peterburgi, suure kohtu ette, sest Tallina kohtunikke pole Vene võimud enam usaldanud. Suur kohus leidnud, et Ungur on süüdi väärtuletorni ehitamises, laevade ehitamises, laevade hukutamises, laeva-varanduste riisumises ja inimeste tapmises ning kuulutanud otsuse: Hiiu Ungur Siberisse!

Aga eks kavalal mereröövlil olnud leping sõlmitud ka vanapaganaga. Viimases hädas hüüdnud Ungur vanakurja appi. Ning siis, enne kui valvurid veel midagi märganudki, langenud kõlinal ahelad Ungru kätelt-jalgadelt, vanapagan võtnud Siberisse mõistetud röövli oma turjale ja kihutanud kaugele mere taha, Rootsi.

Võõrsil, paos elades hakanud Ungrut vaevama südametunnistuse piinad. Põrguhirm ja leping kuradiga polevat ta hingele enam rahu annud. Lõpuks annud talle keegi tark nõu, et ehitagu jumalale kirik, et siis päästab ta oma hingeõnnistuse. Ning Ungur, too vana mereröövel alanud väikese, toreda kiriku ehitamisega. Aga vanapagan polevat sellega põrmugi leppinud. Küll mässanud vanakuri kiriku ümber ja püüdnud pühakoja ehitamist igati takistada. Kuid Ungur teinud igale poole ristid ette ja nõnda ei pääsenud vanapagan kirikut purustama. (Oma eluajal lasknud Hiiu parun ehitada kolm kirikut, olnud ka ise nende külastaja ja kristlane. — M. K.) Kirik saanud lõpuks valmis ja vanapagan jätnud Ungru hinge rahule.

Hiiumaale polevat mereröövel iial tagasi tulla julgenud: Rootsis ta elanud oma vanaduspäevad ja Rootsis ka surnud. Tema surres ilmunud küll vanapagan ta patust hinge pärima. Kuidas jäid lood Ungru hingega, kas viis vanapagan ta põrgu või pääses ta kiriku ehitamise tõttu, sellest vaikib ka kõiketeadlik rahvasuu.” Selline röövlijutt leidub professor M. J. Eiseni muinasjuttude kogus. Et see rahvajutt on siiski tekkinud ajaloolisel tagapõhjal, kinnitavad viis suurt tolmunud aktikimpu, mis asusid (Järelikult siis 1925. aastal. – M. K.) Eesti Vabariigi keskarhiivis Tartus Toomemäel.

Keskarhiivis on ka praegu (1925. a – M. K.), Balti mõisnike Mitter- Schasti arhiivi suured ajaloolise väärtusega materjalid, mida seni veel pole jõutud korraldada. Need materjalid sisaldavad lugusid ja sündmusi, mis olid kuni Vene Keisririigi kokkuvarisemiseni laiemate hulkade eest hoolega varjatud. Saksa parunite õrnu ja haigeid asju hoiti tollal ikka seitsme luku ja pitseri taga. Nüüd on need lukud ja pitserid lahti murtud ja meie pääseme parunite saladuste juurde. Ühtlasi on meile avatud aktid 1802. ja 1803. aastatel kõmu tekitanud suurprotsessist, kus peakangelase ja süüdlasena esines parun Otto Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg, too Hiiu Ungru algkuju.

Hiiu tuletorni hirmuja õudusejutud maailmakirjanduses

Ungari õpetlane Istvan Esekey, kes 1923. aastast alates oli mõnd aega Tartu ülikooli õigusteaduskonna professoriks, on Mittersafty ja eriti Ungern-Sternbergi protsessi puudutavaid arhiive põhjalikumalt uurinud, ühtlasi on ta tutvunud kõikide kirjanduslike toodetega, mis käsitlevad Hiiu tormi ja Ungru mereröövli aineid. Oma uurimuste tulemusena avaldas ta Budapestis 53-leheküljelise põhjaliku kirjatöö, “H Dagõi toronth”. See kirjatöö on nime all “Esaki trafok”.

Kasutades prof. Esekey materjale, leiame, et maailma kirjanduses on meie väikeselt maalt tulnud rohkesti röövromantilist ainest, mille alusel koostatud teosed on maailmas vast suurema põnevusega seotud, kui meie loeme võõraste rahvaste ainetel kirjutatud röövliromaane ja muud sellesarnast põnevat kirjandust tänapäeval.

Ametlikud kohtuaktid arhiivis kõnelevad, et Ungern- Sternbergi süüteo asjas kuulutas Keiserlik Eestimaa ülemkohus otsuse 30. juulil 1803. aastal. Kohtulik asjatoimetus saadeti Peterburgi senatisse, kus kogu asjakäigu kirjeldus tõlgiti saksa keelest vene keelde ja esitati keisrile kinnitamiseks ühes otsusega: Ungern- Sternberg Siberisse! 6. septembril 1804. aastal kirjutas keiser aktile alla kinnituse: “Nii olgu. Aleksander”.

Vaevalt jõuti parun Ungern-Sternberg otsuse põhjal Siberisse asumisele saata, kui samal, 1804. ilmus Saksamaal Magdeburgis 200-leheküljeline raamat: “Üheksateistkümnenda sajandi kriminaaljutustus Liivimaalt”, mille autoriks Johan Gristian Ludvig Hanken, evangeeliumiusu pastor Pommeris, kes ühtlasi ajaloolane ning jutukirjanik ja kuulsa Schleiermacheri isiklik sõber. Selle raamatu üks eksemplar leidub Eesti Rahva Muuseumis Tartus, registreeritud nr 2367 all. Pommerni pastori kriminaalromaan käsitleb Ungern- Sternbergi protsessi ainestikku.

Tekib küsimus: kuidas hankis too pommerlasest kirjanik, kes ise iial Eestis polnud viibinud, väga kiirelt kõik võrdlemisi täpsed andmed Ungru krahvi loo kohta? Kõige tõenäolisem näib küll oletus, et Merinisse koju tulnud üliõpilaselt, sest tollal oli kombeks, et Baltimaade aadel kutsus noori sakslasi oma lastele kodukooliõpetajaiks. Seda oletust kinnitab ka asjaolu, et Hankeni romaani peategelasena esineb Hiius kodukooliõpetajana tegutsev Adolf Verner, keda autor laseb sündmust kirjadena kirjelda oma õele Agathale Põhja-Saksamaal.

Romaanis leiame, et Adolf Verner olnud laevas sõitmas Lübekist Peterburgi ühe krahvi lastekasvatajaks, kuid Hiiu saare juures sattunud ta laev parun Ungern-Sternbergi väärtuletorni petlikul kutsel karidele ja hukkunud. Parun palub laevahukust pääsenud Vernerit oma kodukooliõpetajaks. Verner nõustubki ja elab kaasa mereröövli saatusele, kuni oberst krahv Stenbock kurjategija vangistab ja Peterburgi toimetab, kus kohus parun Ungru saadab eluks ajaks Siberisse Nertschinski kullakaevandusse sunnitööle. Selline on Hankeni jutustuse lühike sisukokkuvõte.

Hankeni teos on kõige vanem Hiiuranna tuletorni romaan. Selle ilmumine Euroopa kultuuri tsentrumis ongi põhjuseks, miks väga paljud kirjanikud on seda ainet käsitlenud oma romaanides ja miks Hiiu mereröövli legend pole tänapäevani ununenud. Kahtlemata on Hiiu mereröövlist kõige mõjuvamalt kirjutanud saksa noorsookirjanik Franz Hoffmann, kes Hankeni jutustuse on peaaegu sõna-sõnalt ümber kirjutanud ja isegi tegelaste nimede esitähed muutmata jätnud.

Hoffmanni jutustus on tõlgitud kõigisse maailma tähtsamatesse keeltesse. Ka eesti keeles on see ilmunud Tallinnas, 1884. a A. Stankovi tõlkes pealkirjaga: “Randlased”. Huvitav, et Hoffmanni teos tõlgiti rootsi keelde eesti keelest. Tõlkijaks oli eestirootslane Joel Nyman.

Üsna lühidalt on käsitlenud Hiiu mereröövlit ja tema ainestikku Leipzigis elanud saksa luuletaja ja kirjanik J. G. Seume. Tema laseb Ungru loo ilmuda Peterburgist saadetud reisikirjadena, pealkirja all “Minu Suvi 1805”. Seume järgi on Hiiu mereröövli kuritegevus kestnud hulk aastaid, nõudes ohvriks lugemata arvul inimelusid. Eestis, Ungern-Sternbergi kodumaal, nii-öelda sündmuste keskel, ei kulunud ka kuigi palju aega, kui Hiiu tuletorni lugu sai valatud romaani vormi.

1807. aastal ilmus Tallinnas Peter Mükleri kirjastuselt nimeta autori raamat: “Merkvürdige Memoiren des Grasen Un-st-bg, eines der Jetsvelt agösten und merkvürdigsten Berhrechers” (Krahv Un-stbg ´i tähtsad mälestused, kes tänapäeva suurim ja tähtsaim kurjategija). See teos oli kaheköiteline, sisaldades tervelt 600 lehekülge. Mõistetavalt äratas teose ilmumine tähelepanu juba oma pealkirja tõttu Balti aadelkonnas ja eriti Ungern- Sternbergide perekonnas. Nagu räägitakse, on selle raamatu väljaanne kohe pärast ilmumist arvatavasti U.- Sternbergi perekonna poolt kokku ostetud ja ära hävitatud. Et see kuuldus tõele vastab, kinnitab asjaolu, et teos kõigis meie raamatukogudes puudub.

Suure otsimise järele leidis prof. Esekey ainult romaani teise köite Eestimaa Kirjandusliku Seltsi raamatukogust. Mõlemad köited leiduvat veel Ungern- Sternbergi raamatukogus Essu mõisas, Rakvere lähedal (aastal 1925). Teose anonüümseks autoriks peetakse riigisakslast Johan Ghristof Petrit, kes 1788. aastal Eestisse asus ja siin kooliõpetajana töötas, muuseas ka mõisnik p. Baranoffi perekonnas.
 
  HL / Hiiu Leht 16-02-2007  
 
Jaga | FacebookTwitter  |
 
 
Lisa oma kommentaar
Nimi
E-Post
 
 
 
 
  Otsing Saarlasest
 
<< Veeb 2007 >>
ETKNRLP
01
02
03
04
05
06
07
08
09
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
 
  Kas vaktsineerid end, koroonaviiruse vastu?  
  Jah.  
  Ei.  
  Võibolla.  
  Olen juba vaktsineeritud.  
  Tulemus

Soovita hääletust
 
  Päevapakkumised
Facebook
Neti.ee
Google
Parvlaevade sõidugraafik
Ilmakaart
Krediidipank
Swedbank
SEB
Online raadiod
Lingileht
Saaremaa postiindeksid
 Asta, Astra, Astrid 
© Deevision Webgraphics Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 3023 Veebimajutus: www.eq.ee