|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
Kuressaare turvakodu sai jalad alla
(13)
|
|
|
|
Aasta alguses sulgemisohus olnud Kopli tänava Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse varjupaik on tänu uuele juhatusele elu sisse saanud ning endises joomapunkris on kord majas.
Avalik punker
Kuressaare turvakodu praegune juhataja Ivo Käsk, kes kriitilises seisus varjupaiga juhtimise Arli Mustkalevilt üle võttis, meenutab olukorda, mis märtsis majja tulles ees ootas: “Kord oli käest ära, kõik käisid seal joomas, see oli üks avalik punker. See ei olnud mingisugune varjupaik ega turvakodu, peale selle, et inimesed said seal elada.”
Tema sõnul on praeguseks hetkeks suurim saavutus just olukorra kontrolli alla saamine, kuna uute reeglitega harjumine võttis vanadel varjupaigas olijatel omajagu aega. Käsu sõnul ei suutnud mitmed neist sellega leppidagi, et varjupaigas laaberdamine ning tubades joomingute pidamine on nüüdsest keelatud, mistõttu tuli alustada elanike arvu vähendamisest.
“Kui ikka aastaid on teistmoodi olnud ja kui korra on juba olukord karmim, proovi seal siis seda hoida,” rääkis Käsk, kes teeb hetkel tööd vabatahtlike abiga ning rahapuudusel ei ole majas isegi öövalvurit.
Praegu on aga korralagedus varjupaigast likvideeritud: “Vanad elanikud on ikka aeg-ajalt kiitnud, et hoopis teine asi, et kord on ikka majas ja ei käi siin enam igasuguseid.”
Töö on kohustuslik
Praeguseks elab varjupaigas endise üheksa asemel kuus inimest, kellest mitmed on uued olijad. Majas on tehtud pisut remonti ja tõstetud inimesed parematesse tubadesse elama, et halvemas olukorras olevaid saaks suve jooksul remontida. Lähimatel päevadel saab majja kanalisatsiooni ja vee, milleta elanikud on juba aastaid läbi ajanud. Käsu sõnul on pärast hädapäraste remonditööde tegemist ning sügise saabumist plaanis majja võtta 15 inimest.
Edaspidi muutub varjupaiga elanikele töö tegemine kohustuslikuks. “Kõik, kes majas on, on kohustatud töötama. Kui nad ise endale tööd ei leia, siis on neil kohustus vastu võtta see töö, mida turvakodu neile pakub,” räägib Käsk, kelle sõnul saabki seda mudelit rakendada siis, kui majas on rohkem inimesi. “Praegu organiseerid neile mingi töö ära ja sa ei saa üldse kindel olla, et on inimesi, keda seda teevad. Nende töövõimekus ju sõltub sellest, kui kained nad parasjagu on. Kui sul on suur hulk inimesi, siis sa saad kindel olla, et 50% inimestest ikka on võimelised sel päeval tööle tulema,” räägib Käsk, kelle sõnul on sarnane mudel Haapsalu varjupaigas edukalt tööle läinud ja lisab, et ta ei usu inimeste paranemisse, kui nad niisama logelevad.
Linn plaanib toetada
Kuna veel aasta alguses oli plaanis varjupaik hoopis kinni panna, pole linna selle-aastases eelarves varjupaiga toetamiseks raha ette nähtud. Käsu sõnul püsib varjupaiga tegevus paljuski vabatahtlike abil ning Haapsalu turvakodu toetusel, kus asjad on hästi tööle läinud ja raha liigub rohkem. Tema ise oma töö eest palka ei saa ja ütleb, et teda motiveerib soov inimesi aidata. “Teen seda sellepärast, et oma lühikese eluga midagi toredat peale hakata,” räägib Käsk.
Kuressaare abilinnapea sotsiaal- ja tervishoiu alal Juhan Nemvaltsi sõnul on järgmise aasta eelarvest plaanis kindlasti raha eraldada. “Siis, kui me varakevadel siin vendade Käskudega kohtusime ja nad oma plaanid avasid, siis jäigi selline jutt, et näidake siis aasta jooksul, et kas te olete tegijad või ei ole. Täna ma arvan, et me uues eelarves näeme (varjupaigale) palgalise töötaja kohta vähemalt, et öösiti kord majas püsiks ja et oleks ka nendel mingi kord ja stabiilsus,” kinnitas Nemvalts.
Perekonna kogemused
Koos Ivoga on Kuressaare varjupaika aidanud üles ehitada tema vend Taavi Käsk, kes pani edukalt tööle Haapsalu varjupaiga ning töötab alates selle aasta veebruarist Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse juhatajana, mis koordineerib varjupaikade tööd üle Eesti. “Mina pole ise turvakodu enne teinud, aga kogemus ja kokkupuude sellise kontingendiga on küll,” rääkis Ivo Käsk, kelle isa on aastaid töötanud vanglakaplanina.
Juhan Nemvaltsi sõnul sai just eestvedaja vahetumine määravaks selles, miks linn otsustas varjupaika mitte sulgeda ja selle juhtimine poolteist aastat tagasi mandrilt Saaremaale tulnud noorele pastorile usaldada. “Palju sõltub ikkagi inimeste tahtest ja inimeste initsiatiivist, ka kogemusest,” rõhutab Nemvalts.
Ivo Käsk soovib eriliselt tänada Evi Tšernobrovkinat, Urmas Martinsoni, Aimar Sisaskit ja Raimu Kurist vabatahtliku abi eest, mida nad on varjupaiga ülesehitamisel osutanud ning kiidab Kuressaare Sotsiaalhoolekannet hea koostöö eest. “Mul pole neile midagi muud anda selle eest,” ütleb Käsk.
|
|
|
 |
|
|
Marjam Vaher Meie Maa 19-07-2006 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|
| Lembitu, Lembit, Lembo, Lemmo, Lemmik, Lemmert | | |
|