|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
Külapillimehed panid rahva kaasa laulma, tantsima ja plaksutama
|
|
|
|
Kuum-kuum 8.juuli! Ilmselt üks kuumemaid, kuid pillikohvritega mehi-naisi muudkui tuli ja tuli Muhu Liiva keskusesse IX külapillimeeste festivalile Lustikummut.
Esimesed kontserdid Muhus ja Valjalas olid mõeldud näpuharjutuseks ja vanade sõprade taaskohtumiseks. Kuidas defineerida külapillimeeste festivali Lustikummut? See on pillimeeste kokkutulek, mis alguse saanud 12 aastat tagasi ja kus enamasti käib koos 40-50 pillimeest erinevatest Eestimaa küladest. Nimetame mõttes meie kokkutulekut heade mängijate kasvulavaks, sest siit saavad paljud pillimehed julgust ja enesekindlust osaleda edaspidi erinevatel konkurssidel ja festivalidel.
Sellel ammusel, 1994.aastal seadsime esimeseks eesmärgiks ühendada Saare-ja Muhumaa külapillimehed. Külapillimees on meie mõistes pillimees, kes ei mängi noodist, vaid kuulmise järgi. Mällu talletatakse kõik kuuldud lood ja viimasel ajal salvestatakse üksteist, et siis kodus need lood selgeks õppida ja omakandi rahvale ette mängida. See on tõeline folkloorivahetus. Alati lisab pillimees lugu esitades oma jutus juurde selle, kust ta ühe või teise loo kuulnud, kelle käest õppinud. Selliselt jäädvustuvad nii pillimehed kui ka nende lood. Meie, korraldajad, võtame kontserdid videosse ja nii on järeltulevatel põlvedel taas võimalus kuulata ehedat rahvamuusikat külapillimeeste esituses.
Loomulikult tekib sellisel mängustiilil ühest ja samast loost palju erinevaid interpretatsioone ja kokku mängima on neid pillimehi üsna raske saada Siiski, viimasel kontserdil Ruhnus, sai akordionimängijatest koosnev orkester nelja ühispalaga päris kenasti hakkama.
Kõiki külapillimehi ühendab tahe mängida. Siin ei oodata käsku või palumist. Pigem on vaja paluda, kui tahad väikest pausi vaikuseks. Sedakorda lõid pillimehed lõõtsad lahti kell 13 Muhu Meiereis ja viimased pillihelid kostsid veel järgmise päeva südaööl Aste klubi lahtistest akendest alevikurahvale kodudesse.
Kõige pikem ja tõsisem kontsert toimus Kaarma vallas Laoküla kiigeplatsil. 30 solisti akordionil, karmoškal, bajaanil või lõõtsal astusid rahva ette ühe looga, et võistumängimises end publikule meeldejäävaks teha. Kontserdil oli lubatud tantsida ja kaasa laulda, mida rahvas ka tegi.
Laoküla külaseltsile oli see esimene kord võõrustada nii rohket seltskonda, kuid nad said sellega suurepäraselt hakkama. Meie siiras tänu teile!
Mingit eraldi žüriid seekord ei olnud. Parima aitas välja selgitada kuulaja. Pakutud oli mitmeid pillimehi nii meilt kui mujalt. Hästi võeti vastu Tartumaa lõõtsamängijad Endel Koppel, Arvo ja Allan Avi. Arvo Avi on ise paljudele noortele lõõtsamängu õpetanud, tänaseks on tema ainsaks õpilaseks jäänud poeg Allan. Tuleb tunnistada, et Arvo on hea õpetaja ja Allan andekas õpilane.
Omadest olid paljude lemmikuteks Kaarma valla pillimees Urmas Rahnik, muhulane Meelis Mereäär, Leisi valla mees Sulev Mägi. Kui kõik hääled kokku loeti, sai võiduka ülekaalu Ain Hannus Pihtla vallast. Tema kuulutati selle aasta võistumängimise meistriks. Ain on arenev lõõtsamängija, kes ilmselt teeb väga tublit kodutööd. Tema praegust mängu ei anna võrrelda viie-kuue aasta tagusega, mil ta alustas. Noor mees ei ole saanud mingit koolitust, vaid kuulab palju teiste plaate ja lindistusi ning püüab siis järgi mängida.
IX festival Lustikummut on läbi. Kas sellist üritust on vaja? Küsisin seda paljudelt pidulistelt ja vastuseks sain üksmeelse “Jah” sõna. Külapillimees kuulub külakultuuri juurde. Kultuur on eeskätt mälu. Aitame siis kaasa selle mälu loomisele ja hoidmisele.
Ahjaa! Pidulised olid rõõmsas tujus, laulsid ja tantsisid, ise puru kained! Peoplatsil müüdi vaid õlut, kalja ja limonaadi...
|
|
|
 |
|
|
Lea Kuldsepp, külapillimees Meie Maa 15-07-2006 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|