|
|
|
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
|
REPORTAAŽ: Läänerindel muutuseta III. Muutused
|
|
|
|
Kolmas nädal esmakordsest ja eneolematust Kaitsejõudude ja Kaitseliidu korraldatud Lääne kaitsepiirkonna staabiõppusest niisugused muutused et hoia ja keela.
Kui kaks nädalat kulus leebelt öeldes ainult teooriale, siis kolmas nädal peeti puhta sõda. Staap sai nüüd täielikult komplekteeritud, sest esimesel nädalal olid õppused ainult ohvitseridele, teisel nädalal lisandusid allohvitserid, kolmandal nädalal ka reakoosseis.
Hiidlasi oli kolmandal nädalal kokku juba kakskümmend, saarlasi endiselt kaks( üks neist koolitaja ) ja kõik teised olid Läänemaa reservistid. Kokku oli staabis koos staabikompaniiga ja koolitajatega kolmandal nädalal pea 100 reservisti.
Koolitajad olid enamuses tegevteenistuse mehed. Kaitseliitlaste protsentuaalne osa oli valdav, sellest ilmselt ka kogu üksuse kõrge motiveeritus ja distsipliin. Hiidlaste kiituseks olgu öeldud, et meie punt oli kõik kaitseliitlased, nii ohvitserid kui allohvitserid ja reakoosseis.
Osa hiidlaste jaoks hakkas see “sõda” pihta juba laupäeval 13. oktoobril kui meie Soome relvavennad jätkasid sissikoolitusega Kärdlas ja Kapastos. Olime rakkes 24 tundi kuni pühapäeva hommikuni.
Öise laskmise harjutus tehti samas koolituse raames ja õpiti lahingpaaride nn. “kassiraja” laskmist. Öösel kella kaheksast läks vaenlaste vahel kassi-hiire mänguks ja lühidalt kokku võttes olid mõlemad pooled rahul.
Kahju vaid, et meie kaitseliitlasi mitmesugustel põhjustel vähevõitu osales. Siiski tegutses kaks sissijagu, “vaenuväeks“ kaks Soome koolitajat - Esa ja Jukka-Pekka ning kaks tõlki-vahendajat meie ridadest - Mattias ja Urmas. Pühapäevase hingetõmbe järel sai siis mandrile mindud.
Läheb sõjaks
Kogu kampaania algas üksuse formeerimisega Haapsalus. Kui kõigil täisvarustus käes- suve- ja talveriided, kiiver, magamiskott, alusmatt, telkmantel, saapad, seljakott, relv, välipudel ja joogitops- siis roniti autodesse ja kolonn sõitis Tuksi.
Tuksi piirivalvekordonis läks elu kohe käima, sest Kurimaa tungis kallale. Organiseeriti oma jõude ja naabrite jõudude liikumist läbi meie vastutusala, saadi teada diversiooniohtudest, koostati meredessantide tõrjeplaane ja välisabi vastuvõtmist.
Järgmine päevgi oli veel suhteliselt vaikne ja tuli täita vaid paari ülesannet samaaegselt. Õhtul paiknesime pimeduse katte all ümber Lähtrusse, kus staabi asukohaks said hüljatud korterid, mis jäänd õitsvast kolhoosiajast.
Neljapäeva õhtul paikneti taas ümber, seekord juba Kiltsi ja kõik majutusid telkidesse. Staap seati sisse maa all endises nõukogude varjendis, kus läks tegevuse poolest aina kuumemaks.
Sündmuste põhiraskus langes Saaremaale, mida kurikaelad kõigest hingest oma kätte tahtsid saada. Küll rünnati laevade ja kaatritega, pommitati lennukitelt ja lasti helikopteritelt. Ei säästutud raketi ja napalmirünnakutelt. Kuressaarest ei jäänd palju järgi ja kannatada sai ka tsiviilelanikkond.
Mida selgemaks staap oma tegevuse sai, seda keerulisemalt, et mitte öelda kehvemalt hakkas käima Kurimaa ründajate käsi.
Kaotused olid mõlemapoolselt rängad ja rahvusvahelise protesti survel pakkus Kurimaa laupäeva lõunaks lõpuks vaherahu, mis ei tähenda, et tegevus lõppes, vaherahu vormistamisel jätkus OKK elik Olukorrakeskuse töö, sest kõik tahtis korraldamist - langenutest ja haavatutest liitlaste saabumiseni ja autasuesildisteni välja.
Tagala korraldas transpordi ja varustuse liikumist, operatiivosakond tegeles edasi operatiivolukorraga ja luure luuras.
Moraalist, naljast ja külalistest
Ei saa öelda, et kogu aeg oldi surmtõsised, moraali hoidsid üleval väiksemad ja suuremad naljad, mida ka tõsiolukorras tegema peab. Kurimaa spioonegi sai püütud.
Saaremaa kampaania kangelastest olgu nimetatud lipnik Kaljaspoolik kogu perega, lipnik tõusis lõpuks raskelt haavatuna majori kohusetäitjaks ja sai autasustatud.
Kõrged autasud anti ka sõjalisele nõustajale Otto Ruppert Reinhold Friedrich Ludwig von Ungern-Sternberg zu Würtemberg-Westfalen am Zee um Schluss´ile ja staabiohvitser Grzegorzs Brzendzieszkiewicz–Woychehowsky´le.
Vapralt hoidsid sadamaakvatooriumi sulgemiseks ettenähtud aluseid pinnal kuni käsuni Vassiili Wassermann ja Neptuunas Näkkinen.
Langenutest sai kõrge autasu hiidlasest major Kaivapalu, kes ennastsalgavalt võitles Saaremaale loodud välijuhtimispunkti ülemana.
Ei saadud läbi ka seersant Hillar Kohv´ita, kes langes moraalselt aga pandi paika ka füüsiliselt.
Kiltsis käis kõrgeid külalisi - Kaitseliidu ülemast Benno Leesikust kuni Kaitsejõudude ülemani Tarmo Kõutsini, rääkimata Riigikogu Riigikaitsekomisjoni esimehest, Läänemaa maavanemast ja Kaitseliidu malevapealikest.
Haapsalus ja Tuksis käis asjaga tutvumas Tartu Sõjakooli esindus, maavägede juhataja kindral Johannes Kert ja kindlasti keegi veel, kes jäi kahe silma vahele.
Kontradmiral Kõuts küll nurises, et miks pole kaasatud Eesti merejõude, aga see ei kuulunud meie õppuse koostisse.
Tõrjevõit ja deformatsioon
Laupäeva öösel vastu pühapäeva sai lõpuks vabalt magada, muidu oli uni kogu nädala üsna napp, vaid mõni tund kogu ööpäevase tegevuse juures.
Õppuse tingimused olid tegeliku sõjategevuse lähedased, mis sest, et kogu “sõda” toimus paberil ja kilel, kus liigutati tegelikke väeosasid ja toimusid lahingud. Kõik käsud ja olukorrad anti edasi telefoni ja raadioside teel, mis toimis kohati lünklikult nagu tavaliselt, aga ka lüngad olid suures osas ette planeeritud.
Äärmiselt tähtis roll oli arvutitel, mis olid pingsas kasutuses, pea igal osakonnal oli oma “läppar”. Virtuaalmaailm on vältimatu kõikjal.
Pühapäeva hommikul läks kiireks, sest oli vaja kogu vägi deformeerida tagasi tsiviili.
Laager saadi kärmelt kokku ja liiguti kolonniga Haapsallu, kus kaitseliitlased said osa varustusest oma kasutusse, tavalised reservistid pidid kõik tagastama.
Segadus kestab siiani hääde Soome poolsaabastega, mis omal ajal kantsler Tarmo Männi hangitud ja nüüd tuleproovi edukalt läbi tegid ka meie jaoks.
Mahukad Rootsi sõjaväe seljakotid andsime tagasi Lääne maleva lattu.
Varustus antud, siirdusime Haapsalu Kultuurikeskusse, kus oli pidulik lõpetamine.
Pikemalt esines kõnega õppuste “isa” leitnant Erik Reinhold, kelle jaoks oli õppus aastase pikkusega, sest ettevalmistuseta ei saa.
Meeldiv oli kuulda, et meiega jäädi väga rahule igal tahul, kiideti suhtumist ja distsipliini, tänati väärtusliku lähtematerjali eest, mida meie töö andis peastaabile.
Soome nõustajate poolt rääkis kolonelleitnant Jaakko Hyle, kes meil abiks juba 1996 aastast. Tema oli samuti kindel, et suudab oma soome maksumaksjale põhjendada oma rolli vajalikkust Eesti Kaitsejõudude ülesehitamisel.
Eesti–Soome sõjaline koostöö ei aidanud küll 1941 aastat ja okupatsiooni ära hoida, ometi näitas see naabrite koostöö vajaduse tähtsust ja vajalikkust. Eesti sõjaveteranid pidasid meid samuti vääriliseks vahetuseks.
Oma osa õppuste õhkkonnas oli kindlasti sellel, et pea 100% reservlaste õppekogunemisest osavõtjatest olid sisuliselt vabatahtlikult oma aega ja energiat panustamas.
Nõnda praktiliselt ei saagi rääkida millestki negatiivsest, pisukest nurinat tekitasid ehk Kiltsi laagri viletsad sanitaartingimused, mis aga samas andsid oma osa sõjamängu tõelisusele.
KVM´i elik kaitseväelist molutamist ja KVS´i elik kaitseväelist segadust oli tõesti rõõmustavalt vähe ja ju see vähene on paratamatu igal õppusel, sest kõik ei saa panna pidevalt täistambiga, kohustused on nõnda erinevad.
Omalt poolt hindan kõrgelt leitnant Reinholdi tegevust, kes on tõeline kaitseväeline pedagoog, sündind andekus ja kelle ettevalmistus oli tegelikuks eelduseks kogu tegevuse õnnestumisele.
Hiidlased olid tasemel, nii ohvitserid, allohvitserid kui reakoosseis. Nagu on öelnud klassik: “ Kodu kaitsmine on tähtis osa ühe väikese rahva kultuurist”. Ja süüa anti väliköögist nii palju, et kaalujälgijatel läks üsna raskeks. Selline oli siis täiskasvanud õppija nädal kahekümnele hiidlasele.
|
|
|
 |
|
|
Urmas Selirand, kaplan ja pressiohvitser Hiiu Leht 25-10-2001 |
|
|
|
Jaga | |
 | | |
|
|
|
|
|
|
|
|