Neljapäev, 1. detsember Tee avaleheks |Hakka fänniks!
saarlane.ee
  Kalender
  Kontaktid
  Dokumendid
  Lemmikviited
  Koputaja
  Kasutaja profiil
Uudised
  Saaremaa
  Hiiumaa
  Eesti
  Välismaa
  Uus meedia
  Arhiiv
Kuulutused
Foorum
Kuhu minna?
Mängud
E-kaart
Galerii
Kataloog
I-kaart
Webmail
Naljanurk
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
  E-post Parool .Uus kasutaja | Unustasin parooli
 
  | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile |  
  Konflikt looduskaitse ja majanduse vahel on sisse programmeeritud  
  Karula Rahvuspargi direktor Pille Tomson kinnitab, et konflikt looduskaitse ja majanduse vahel on Hiiumaal teravalt päevakorras.

Konflikt on sisse programmeeritud

Tegelikult onn konflikt majandustegevuse ja looduskaitse vahele sisse programmeeritud, sest mille eest siis loodust kaitstakse. Loodust kaitstakse inimese tegevuse eest ja see arusaamine või vajadus on tekkinud just selles faasis, kus majandustegevus muutus loodust kahjustavaks. Sellest on looduskaitse alguse saanud. Kui poleks suuremahulist majandustegevust, siis poleks selliseid küsimusi inimese ette ka kerkinud – loodus saab omadega väga hästi hakkama. Kui loodust on vaja kaitsta, siis inimese pärast ja inimese jaoks.

Tasuks minna vaatama

Tasuks käia Ida-Virumaal, sellest piisaks et rõhuasetused või mõistmised võiksid muutuda. Seal on põhjavesi saastunud või kaevudest kadunud – mis läheb maksma selle transport maavalitsustele, inimestele kui neil ei ole igal hetkel võtta värsket vett. See, mis toimub mullastikuga, pinnasega – endiste kaevanduskäikude sissevarisemisega tekkinud langatuslehtrid muudavad põllud kasutuskõlbmatuteks. Leeliseline tolm, mis on maha sadanud on põllud muutunud tohutult leeliseliseks. Õhusaaste mõjub otse inimese tervisele. Nüüd on õhusaaste osa küll palju paranenud, puhastusseadmetesse on kõvasti investeeritud.

Või veel enam, minna Kesk-Euroopasse. Praegu torkab eredalt silma, et EL üleeuroopalised programmid kaitsevad peamiselt märgalasid ja rannikut. Miks? Sest inimesest mõjutamata ranniku- või märgalasid ei ole Euroopas lihtsalt enam alles jäänud ja alles siis kui midagi enam ei ole, tuleb inimese teadvusse vajadus, et nende kaitsmisega tuleb tegeleda.

Selles mõttes näitab meie püüe midagi kaitsta enne, kui see täiesti otsas, eestlase arukust ja see on asja üks pool. Teine pool on puhtalt majanduspool: tunduvalt odavam on keskkonnakaitset sisse projekteerida juba majanduse arendamise algfaasis, mitte siis kui tagajärjed on käes. Neid tagajärgi, kui ei arvestata keskkonnaga, ka sotsiaalse keskkonnaga, võib näha just Ida-Virumaal ja lõppkokkuvõttes need kulutused, mis tuleb hakata tegema keskkonna taastamisele, on palju suuremad.

Sõnasõjads on demokraatia märk

Demokraatlik ühiskond toimib just sellisel printsiibil, et inimesed esindavad oma huvisid: ettevõtjad esindavad endi majanduslikke huvisid, vabatahtlikud organsatsioonid seisavad endi huvide eest, riigiametnikud vastutavad ühe või teise sektori huvide eest. Nii näiteks peab politsei vastutama korra eest, päästeamet kriisiolukordade lahendamise eest, keskkonnakaitsjad keskkonna kaitsmise eest jne.

Kui majandusmees esindab oma huvisid majandusvallas, siis see on kõigile võrdlemisi arusaadav ja tajutav. Kui keskkonnakaitseametnik esindab riiki keskkonnakaitse huvides, siis miskipärast püütakse teda süüdistada erapoolikuses: et ta nagu ei haara kogu ühiskonda kõiges oma mitmekesisuses ja ei oska arvestada kõiki huvisid. Sealjuures unustatakse ära see, et riik ongi ta pannud täitma ühte funktsiooni – kaitsma riiklikke huve just keskkonnakaitse valdkonnas.

Demokraatia ongi selline mehhanism, mis töötab nii, et kõik esindavad oma huvisid ja kompromiss, mis lõpuks kokku lepitakse, on optimaalne keskmine, mis huvide koosmõjus kujuneb. Sellise ühiskondliku mehhanismi toimimine on kõige aeglasem ja keerulisem, tihtipeale üsna närvesööv, temas on nii palju diskussioone, sõnasõda, aga keskmiste jada, mis selle tulemusel sünnib, ongi see, mis ühiskonna arengut edasi viib. Lõppude lõpuks on demokraatiat maailmas pikka aega harrastatud ja ega palju paremaid vorme ühiskonnaelu korraldamiseks pole välja suudetud mõeldagi. Selles mõttes on selline diskussioon üsnagi normaalne ja asja edasiviiv.

Kas oleks võimalik tõestada, et Kõpu Rahvuspark on kohalikele inimestele kasulik majandusotsus? (Kohalike inimeste puhul pean ma silmas inimesi, kes pidevalt või osagi aastast elavad Kõpu poolsaarel, – mitte neid, kes poolsaarel ärilistel eesmärkidel maid kokku ostavad.)

Olen Hiiumaal Kõpu Rahvuspargi uuringute eksperdina ja minu osa sellest tööst on jälgida, kuidas rahvuspargi projekt vastab seadustele, Eesti riiklikule korrale, kus ta asub selles süsteemis. Selle poole pealt ütlen, et kui Kõpu RP luuakse, siis ta kuulub Eesti looduskaitse süsteemi.

Riik peab rahvuspargi loomise kinni maksma

Inimesena, kes on elanud 20 aastat ääremaal ütlen, et see on majanduslik võimalus, mis ei realiseeru väga kiiresti, millel on oma hind nagu igal majanduslikul võimalusel. Kuid see on kindlasti võimalus, millel on head väljavaated. Eesti loodus, Eesti keskkond on Eesti rahvuslik ressurss ja kui Eesti riik valitsuse tasemel kinnitab Kõpu Rahvuspargi eeskirja ning otsustab, et selle poolsaare loodust kasutatakse looduse säilitamise eesmärgil: kompensatsioonialana intensiivsetele majandusaladele, kohana, kus looduslik ressurss saab taastuda, liikide mitmekesisus säilida. (Kõpu puhul on tegemist eelkõige liikide kaitse ja taastumisalaga ning mere ökosüsteemide taastumisalaga.) Ütleksin seda lihtsalt: Kõpu poolsaar on osa meie looduskeskkonnast – kui riik sellise otsuse vastu võtab, siis ta peab selle otsuse kinni maksma. Kinni maksmine ei toimu nii, et sel päeval, kui otsus tuleb, et sel päeval laotakse kümned miljonid lauale. Oleks ilus, kui seda tehtaks, aga on meie reaalne paratamatus on, et seda kohe ei tehta. Aga riik hakkab toetama teatud tegevusi niitmistest, karjatamistest alates, vanade traditsiooniliste hoonete remondini, et need säiliksid (ka need on üks osa keskkonnast, mida seal tuleb kaitsta) kuni siis nende investeeringuteni, mis on vajalikud külastamise korraldamiseks.

Ma ei saa valetada, et see toimub kergesti ja lihtsalt, see võib võtta aega 10-20 aastat, aga see toimub ja riik hakkab sinna akumuleerima raha, et arengut tasakaalustada. Loodava rahvuspargi juhtkonna töökohustustes on ka projektidega välisraha sissetoomine ja selle nimel hakatakse töötama.

Kõpu Rahvusparki eristab teistest ka see, et ta kaitseb ka kohalikku elulaadi ja traditsioonilist kultuuripärandit – see tähendab, et riik teeb kõik selleks, et inimesed rahvusparki elama jääksid.

 
  Harda Roosna Hiiu Leht 11-09-2001  
 
Jaga | FacebookTwitter  |
 
 
Lisa oma kommentaar
Nimi
E-Post
 
 
 
 
  Otsing Saarlasest
 
<< Sep 2001 >>
ETKNRLP
01
02
03
04
05
06
07
08
09
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
 
  Kas vaktsineerid end, koroonaviiruse vastu?  
  Jah.  
  Ei.  
  Võibolla.  
  Olen juba vaktsineeritud.  
  Tulemus

Soovita hääletust
 
  Päevapakkumised
Facebook
Neti.ee
Google
Parvlaevade sõidugraafik
Ilmakaart
Krediidipank
Swedbank
SEB
Online raadiod
Lingileht
Saaremaa postiindeksid
 Oskar, Osmar, Oss 
© Deevision Webgraphics Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 3048 Veebimajutus: www.eq.ee