|
|
|
| |
|
prindi | saada
sõbrale |
kommentaarid e-postile | |
|
| |
Säinas läheb, särg tuleb
|
|
|
| |
| |
 |
|
 |
Avo on saagiga rahul, aga kaamerasse pole aega vaadata, kogu aeg näkkab. Sellise õngega nagu mul, peab luba ka olema, teatab Leisus elav Avo. |
|
Kõrgessaarest läbi voolaval Armiojal käib juba pikemat aega paras melu: silla lähikonnas pargib kümme-viisteist autot, kalamehi seisab jões ja jõe kaldal, mõned ei märka öösekski koju sõita; teepervel tehakse lõket, magatakse vist autos, aga ehk käib kala väljavõtmine ööpäevaringselt, mine tea. Täna on mehi õige pisut vähem.
Lähen ligi ja saan nagu haldjas pesumasina reklaamis lataki! särjega vastu õlga. Ilus puhas kala ja ei määri sugugi. Üritan särje välja tõmmanud õngemehega jutule saada, aga paistab nagu ei näeks, ega kuuleks ta mind ega mu küsimust; kala võrkkotti pistnud, pöörab ta mulle selja ja viskab õnge uuesti vette. Teine kalamees, Avo, on lahkem ja hakkab jutule. “Särge tuleb. Üleeile sain 28 kilo, mõned ahvenad ka sees. Säina aeg on juba läbi. Kuskil aprilli keskel tuli säinas, nüüd on särg põhiline.”
Kusagilt laiside poolt tulevad lennates luiged. Avo meenutab, et eile oli üks luik üle tee metsas olnud ja seal tükk aega toimetanud. “Ma imestasin, et ei tea mis ta seal teeb,” räägib Avo ja tema jalge ees kahvas raplevad närviliselt püütud särjed.
Päike paistab, linnud laulavad, ühtlast veevulinat katkestab vaid õnge otsa sattunud särje siplemine, ootusärevus vaheldub saamisrõõmuga. Mis sest, et pisike kala, see eest kuivatatult hiigla maitsev! Puhkus talvisest stressist väsinud südamele ja närvidele on pealekauba.
|
|
|
|
|
| |
Harda Roosna Hiiu Leht 27-04-2001 |
|
|
| |
| Jaga | |
  | | |
|
|
|
| |
|
|
|
|
